PÄÄSTES TAMMSAARET

Mul on üks väike kahtlus – kõik see kisa-kära A.H.T parteilise kuuluvuse ümber tuleneb sellest, et Eesti inimestele seondub Anton Hansen rohelise värviga. Krooniaegne kahekümneviiekas oli nimelt rohelist värvi.

Ent nüüd on Anton Hansen mingitel valimisplakatitel ümbritsetud punasest värvist! Dissonants meie psüühikasse talletunud assotsiatiivse mäluahelaga on jõletum.

(Vabandust, ma püüan enam nii keerulisi lauseid mitte moodustada)

A.H.T. au ja väärikuse kaitsjad küsivad, et mida kirjanik küll ise sellest kõigest mõelda võib?! Noh, et teda, kaitsetut Toonela meest, niimoodi kuritarvitatakse.

Rahunege, muretsejad.

Mul oli täna öösel temaga väike vestlus (pange lahtivajunud suu kinni; kõik on väga lihtne, Ivan Orav vahendas, ja üldse, kuidas mina või Andrus Kivirähk seda teeme, see pole teie asi; saage ise kirjanikeks ja küll hakkab ka teil õnnestuma.)

Veitsa teile tausta.

Eelmine aasta, kui Kaur Kender sai Sirbi peatoimetajaks, ja tegi rekordarvu müünud lehenumbri (kahjuks jäi ka viimaseks), siis oli hulgaliselt inimesi, kes tõid kogu selle mõneti arusaamatuks jäänud avantüüri hea küljena välja ühe raudse argumendi: hüpoteetilised Ändžeelikad, kes töötavad ilusalongides ja spaades turundusjuhtidena, olla tänu Kenderile esimest korda saanud teada mitte ainult seda, et on olemas ajaleht Sirp vaid et üldse eksisteerib nähtus nagu eesti kultuur.

Halleluuja.

A.H.T palus teile kõigile edasi anda, et ta on väga rahul tema kui kirjaniku… eee, mis see õige verb oleks – refreššimisega?, revitaliseerimisega?, noh, ühesõnaga, et rahvale tuletati meelde tema – Tammsaare – olemasolu.

Muidu pärast kahekümneviieka vajumist ajalukku on meelest läind ka see, et meil on olemas selline kirjanik. Ja mõned noored sägad on juba ka väitnud, et tegemist on ajast arust kirjanikuga, igavat tekstilaama tootnud…, noh, ühesõnaga, too much on seda kõike. Et saadame vanatoi prügimäele.

Antonile tegi see haiget. Jah, meie, kirjanikud, oleme suht hellakesed.

A nüüd korraga on mindud A.H.T nimi huultel barrikaadidele!

Antonile teeb see väga-väga heameelt. Uskuge mind.    

Ja veel palus Anton Hansen edasi anda seda, et iseäranis hindab ta seda fakti, et laiad rahvahulgad said esimest korda teada Tammsaare majamuuseumi olemasolust. (See asub Kadriorus, lisan ma juurde.)

Kuid kõige enam pakub talle rahuldust see, et tänu tema postuumse arvamisega sotside hulka on esile kerkinud terve plejaad „tammsaarolooge“, kes ajavad nüüd Antoni teostes näpuga ringi ja otsivad mõnda rida, millega võiks tõestada kui väga Anton sotse tegelikult põlgas.

Kirjaniku teoseid on hakatud lugema! 

(Väike vihje minu poolt – tuhnige „T ja Õ“ kolmandas köites, aga tingimata selles, mis on täieliku tekstiga, lühendamata, võin teile laenata, mul on see olemas ;)

Nii et Anton tänab kõiki. 

Ma lisaks mõne sõna ka enda poolt.

Veits tausta.

Vaat Johannes Kert hiljuti siin ütles midagi sellist, et need, kes põle sõjaväes käind, need põle miskid mehed ja ärgu plikad neid ligi lasku, sest sihukeste mökudega tittesid teha on umbes nagu rahvusliku geenivara solkimine.

Jummalukene, kus tõusis kisa-kära!

Ma ei ole ühiskonnateadlane nagu Agu Uudelepp ja seepärast ei verifitseeri oma sõnu, aga mul lihtsalt on sihuke tunne, et need, kes said Kerdi peale vihaseks, on praegu ka Tammsaare suured kaitsjad.

Te olete ikka kindlad, et Tammsaare on „teie mees?“

Tema näidendit „Juudit“ olete lugenud?

Tammsaare 50-l juubelil ilmus ajakirjas Eesti Kirjandus 1928.aasta esimeses numbris üks tekst (autoriks märgitud M.Sillaots, see on Marta, neiunimega Reichenbach, sõja eel viljakas autor, kriitik, 

tõlkija), millest ma toon nüüd ühe katkendi:

„….võrreldes naist sigitust igatseva maaga; „Juuditis” areneb eelmise teose lõppakord vapustavaks kurbmänguks. Draama sünge ekspositsioon kujutab peategelast kangelaslikult energilisena: kuuleme, et noor Juudit on lasknud tappa oma mehe Manasse, veendunud, et lapsi ei või saada mehelt, kelle „ihurammu Jehoova oli puutunud iga­veseks ajaks”. Kuna Juudit küll järeletulijaid ihkab, kuid mitte ükskõik missuguseid, siis otsib ning ootab ta kaua, enne kui leiab mehe, kellesse armub kõige oma kirgliku hinge ägedusega. Et see mees on ühtlasi Juuditi rahva vaenlane, kodulinna piiravate Assuri vägede ülempealik, siis toimub Juuditi alateadvuses kaval motiivide vahetus, mis talle võimaldab armastatu väeleeri pääsemise: näiliselt läheb Juudit Jehoova käskjalana, tegelikult iseenda igat­suste ajel. Assuri leeris leiab Juudit „armu Olovernese ees”; ent Olovernese suursugusest mehelikkusest vaimus­tudes muutub Juuditi armastus leegitsevaks auahnuseks: „kuningatütreid ja -poegi” tahaks ta ilmale kanda, kuningaemandana maid valitseda Olovernese kõrval. Kuuldes Juuditit kõnelevat „kui mees”, möödub Olovernese üürike eneseunustus; ta kaineneb ja hülgab Juuditi. Haavunud enesetunde mõjul raiub Juudit magava Olovernese pea.“

Ühesõnaga, Sillaotsa Marta, ise naine, tabas A.H.T tekstist ära, et kirjanik on meile kirjeldanud Juuditit, kes läks kodulinna piirava väepealiku telki keppi tegema, ses tahtis vägevalt sõdalaselt lapse saada.

Oma kodulinna mökudelt ta ei tahtnud.

Tammsaare on, kas teate, selline keeruline autor. Nii et olge tema päästmisega ettevaatlik.

Eesti Kirjandusest nr. 1/1928