Eesti ajaloo kinnikaetud noku

Kurikuulus pannoo Orlovi lossis (Eesti Ajaloomuuseumi hoone), mille taustal Linnamäe lütseumi õpilased käisid end pildistamas, on nüüd jälle - Gott sei dank! - kenasti kardina taha peidetud.

http://pluss.postimees.ee/2999349/muuseum-tombab-okase-punapannoole-uuesti-kardina-ette

Seda lugedes tuli mul meelde kunagise Kunstnike Liidu esimehe Enn Põldroosi mälestusteraamat "Mees narrimütsiga", ja kindlasti on sama asja meenutanud oma raamatus kunstiteadlane Boriss Bernštein, kus kirjutatakse sellest, kuidas Stalini ajal tabas tollast Kunstiinstituudi rektorit suur kimbatus. Fridrich Leht, Venemaa eestlane, oli häiritud sellest, et instituudi koridorides seisnud antiikskulptuuride koopiad eksponeerisid oma suguorganeid, eirates sel moel sotsialistlikku sündsust ja kommunismiehitaja moraali.
Leht käskis nokudele ette panna kipsist viigilehed.
Mida ka tehti (Bernštein meenutab, et seda tegi üks KI-s töötanud naiskunstnik, kohutavalt häbelik daam just taolistes noku-küsimustes, aga noh, kui partei käskis, siis tuli alluda :)

Jah, Okase pannoo on sündsalt kardinaga kaetud.
Kas see on Eesti ajaloo noku, mis nüüd ära varjati?
Või hoopis meie ajaloo urruauk?