“SISSERÄNDAJA POEG” SISSERÄNNU MAAL
Kuidas Andrei Hvostov käis Berliinis põgenikekriisi uurimas ja kuidas üks
leedi Pakistanist aitas tal toimuvast õigesti aru saada
Pühapäev, 11.oktoober.
Berliin. Olen siin, et saada ülevaade ajastu painest. Õhtumaailma hukust
huvituvaid ajakirjanikke on kogunenud kuraditosin. Ida-Euroopast, Kanadast,
Aafrikast, Lõuna – ja Ida-Aasiast.
Saan jutuotsale ühe leediga Pakistanist. Püüan teda lõbustada teemakohase
naljaga, et minu middle name on “Sisserändaja Poeg.” Leedi vaatab mind
arusaamatust väljendava näoga. Siis räägin talle sellest, kuidas erinevast
rahvusest inimestel võib kogu see meie rahvuspoliitiline “traali-vaali”
perekonnaelu tuksi keerata. Põhjustada lahkuminekut. Nüüd saab leedi aru.
“Sama juhtub vahel ka Pakistanis”, resümeerib ta. Olen leidnud endale esimese
sõbra.
Esmaspäev, 12.oktoober.
Päev algab rahvastikuspetsialisti loenguga. Panen kõrva taha olulise fakti:
Saksamaalt Türki läheb praegu rohkem inimesi kui Türgist Saksamaale.
“Vanamuulased”, nagu üks meie kirjanik on mõiste leiutanud, lahkuvad põlisele
kodumaale.
Edasi Kanzleramti, kus kohtume inimesega, kes töötab lohiseva nimega
valitsuskomisjonis. Ta tegeleb migrantide, põgenike ja
integratsiooniküsimusega. Ülimalt energiline naine, kelle vanemad emigreerusid
kunagi 70-tel Iraanist siia. Ta püüab meile sisendada, et sündmused on
valitsusel kõrvupidi peos. Tema optimistlikku juttu kuulates ei läinud asi sugugi
selgemaks, pigem vastupidi. Ent üks on selge – ta pani esitlusringi ajal tähele, et
ma olen Eestist. Ühel hetkel rõhutas ta mulle otse silma vaadates, et Eesti käitub
antud kriisis ebasolidaarselt.
Liibanoni ajakirjanik teatab Kanzleramtist lahkumisel mulle tunnustavalt:
“Kuule, see naine oli sinu peale ikka väga vihane.”
Võib-olla. Eesti päritolule lisaks tegin selle patu, et küsisin talt, kas Saksamaal
on olemas plaan edaspidiseks ja millal saabub põgenike vastuvõtu piir? Selle
küsimuse arutamisega libisesime Iraani päritolu sakslannaga imekähku
üldfiloofilisesse ookeani.
Esimese päevaga on siis tööjaotus paigas. Mina ja liibanonlanna oleme
sakslastele pinnuks tagumikus.
Teisipäev, 13.oktoober
Hommikul on ümarlaud Saksa siseministeeriumis.
Kaks olulist ametnikku, valdkondade juhid.
Mingi hetk hakkasin kahetsema, et ma ei tõmmanud paberile kriipsu iga kord
kui kõlas "we don´t know." Poolteise tunni sees kõlas see vähemalt viis korda.
Kui küsida prognooside kohta, kui küsida numbrite kohta - we don´t know.
Ja siis äkki sinna sekka "don´t write any numbers!"
Nad seletasid miks. Väide 800 000 põgenikust, keda Saksamaa oli väidetavasti
valmis vastu võtma, läks ringlusesse sel moel, et siseministeeriumi ametnikud
püüdsid suve lõpus prognoosida, kui palju neid VÕIKS tulla Saksamaale. Arv
lekkis ajakirjandusse ja omandas korraga uue tähenduse - kui palju on
Saksamaa VALMIS vastu võtma.
Tegelikult ei olnud. Aga number levis imelisel kombel nagu Ali-Baba
muinasjutus Lähis-Itta, ja seal võeti seda kui lubadust.
Valitsus töötab praegu ad hoc režiimis. Kriisijuhtimine. Kusjuures
usaldusväärsed andmed puuduvad. Hommikul minnakse tööle teadmisega, et
eks me õhtul näeme, kui palju neid siis täna saabus.
Saksa ametnik, kes korrutab nagu kellakägu "I don´t know" on midagi
enneolematut.
Lõuna ajal ühes iraani restoranis satume kokku Saksa jalgpallikoondise
peatreeneriga. Kogu meie seltskond elektriseerub. Isegi vietnamlased. Tehakse
pinutäis selfiesid kõrvu herr Löwiga.
Meie koos Pakistani leediga ei allu massipsühhoosile. Räägime olulisest.
Kolmapäev, 14.okt.
Sai külastatud välisministeeriumi.
Täna kõlas uus mõte - we have figures, we don´t have a plan.
See on juba edasiminek, sest eile polnud isegi numbreid.
Töö nendel kohtumistel käib sedasi, et enne küsimuse esitamist oodatakse meilt
enesepaljastust - mis riigist keegi pärit on.
Ungari plika pole seni ühegi küsimusega välja tulnud. Olla Berliinis
põgenikekriisi infonädalal ungarlasena on veits ohtlik. Mina kui õilis rüütel
teatasin kohe esimesel päeval, et Eesti ei taha mingeid põgenikke ja Hungary is
our hero.
Üldiselt olen saavutanud seda, et mind pannakse igal kohtumisel tähele. Mitte
kõige sõbralikumalt. Täna küsiti välisministeeriumis (rohkem retooriliselt
muidugi), et mida teie siis antud olukorras teeksite?
Ma ei hakanud soovitama, et sunniks Aafrika Liitu selle probleemiga tegelema.
Ei öelnud ka seda, et põgenikud tuleb kohe tagasi saata sinna kust nad tulid.
Isegi seda ei öelnud, et sööge ise oma si…a.
Tunnistasin vaid, et antud paradigmas - demokraatia ja inimõigused kui meie
kohustus - ei saa mingeid lahendusi pakkuda. Saab pakkuda lahendusi uues
paradigmas. Aga see peab esmalt tekkima.
Lahkudes ütles üks välisministeeriumi ametnik mulle puhtas maakeeles "head
aega."
Juhuu, meid on märgatud!
Neljapäev, 15.okt.
Hommikul teen kohutava vea. Teatan kohvilauas Pakistani leedile, et ma
märkasin küll kui lõbustatud ilmega ta jälgis eile meie ümarlauda
välisministeeriumis. Möönan, et Saksamaa ja Euroopa põgenikeprobleemid on
Pakistani tegelikkuse kõrval kukimuki. Ja siis küsin, et miks ta üldse siia tuli?!
Leedi on võtnud minu suhtes nüüd külma hoiaku. Näib, et olen kaotanud sõbra.
Pärastlõunal kohtusime Bundestagi saadikutega. Siseasjade komisjonist.
Alustuseks tutvustati meid, mainides riike, kust tuleme.
Uhke on olla Eestist!
Nüüd juhtus siis juba kolmas kord selle nädala kestel, kui saksa poliitilise eliidi
esindaja vaatas mulle karmil pilgul otsa ja tuletas meelde, et Eesti käitumine
põgenikekriisis jätab soovida.
Kusjuures, pange tähele, tegemist polnud mitte väliskomisjoni liikmega vaid
saadikuga siseasjade komisjonist!
Tõrvikutega kõndijad - teie nägemus sellest, kuidas Rõivas ja Ko on Eesti maha
müünud ja kõik põhimõtted reetnud, transformeerub Berliini tinase taeva all
teadmiseks, et sakslaste hinnangul pole Rõivas teinud essugi.
Tänutunne Kreeka finantskriis ajal ilmutatud truuduse eest? See ei huvita
kedagi.
Reede 16.oktoober
Külastasime keskust, kuhu põgenikud tuuakse. Otse Baierist.
Pealinn võtab vastu 5 protsenti põgenikest. On selline kvoot ja ei mingit
vingerdamist, et meie ei taha või ei suuda.
Suvel hinnati Berliini linnavalitsuses, et viis prossa on absoluutarvudes 20 000.
Praegu on see juba 50 000. Mis see aasta lõpus on, who knows..., tähendab
Teufel weiss.
Inimesed, kes asjaga vahetult tegelevad, n-ö inimesed põllul, ütlesid täna otse ja
sirgelt, et see on kollaps.
Aga nad teevad oma tööd edasi.
Pärast seda võtsime, ajakirjanikud omavahel, ühes Kreuzbergi kõrtsis mõned
õlled ja kirusime saatust - miks meid ei viidud põgenikekeskusesse kohe
esimesel päeval?! Saanuks kogu nädal poliitikutele ja ametnikele nina alla
hõõruda, et tore-tore, mis te siin meile räägite, wir schaffen es, meie saame
hakkame, aga põgenikekeskuste personal kergitab seepeale kulmu, et kes on
need "meie?"
Kes on need, kes sellega hakkama saavad? Fakt on see, et Berliinis püsib kogu
asi püsti vaid tänu kodanikuühiskonnale.
Augustis, kui ametkonnad ei teadnud kuidagi reageerida, hakkasid
põgenikeskuse naabruses elavad inimesed ise oma köökides suppi ja putru
tegema, et seda hädalistele jagada. Tõid neile vett. Ostsid kaubanduskeskustest
kärutäite kaupa kõiksugu tarvikuid. Lastele mähkmeid, naistele
hügieenisidemeid. Kaks nädalat nii. Siis alles ärkasid ka linnavõimud.
Põgenikeskus töötab seniajani suuresti tänu vabatahtlikele. Inimesed tõusevad
enne kukke ja koitu, teevad põgenikekeskuses paar tundi tööd ja siis liduvad
loengutesse (üliõpilased) või päristöökohta. Nii juba kaks kuud.
Registreerimiskoht (LaGeSo, piirkondlik tervise – ja sotsiaalamet), kus
mõnisada põgenikku tammub vihmaga tekkinud porimülkas, ei tekita
meiesugustes ajakirjanikes mingeid emotsioone. Kaheksakümnendatel nägi
keskmise suurusega vene raudteevaksal samamoodi välja. Aga Saksamaa oludes
on see muidugi katastroof.
Kuuleme vastutavalt linnaosa meerilt, kui nördinud nad on selle üle, et valitsus
ei hakanud kohe kriisirežiimis tööle. Punasel Ristil on kriisplaan, Bundeswehril
samuti, aga valitusel pole. Noogutan. See ei ole enam see Saksamaa, millega
oleme harjunud. Sakslased on ikka olnud maailma kõige vingemad planeerijad.
Nüüd on mindud improviseerimise teed. Meer noogutab väsinult.
Õhtul tõmbame ajakirjanike pundiga otsad kokku. Meeleolu on süngevõitu,
prognoosid pessimistlikud. Rõhutan taas, et viimati tegutses Saksamaa sama
seikluslikult aastatel 1939-45. Lihtsalt teeme midagi. Ja siis vaatame, mis
juhtub. Tagajärjed on teada.
Siis võtab sõna leedi Pakistanist. Ütleb, et ta ei saa ülepea aru viimase päeva
apokalüptilistest meeleoludest. Mis tähendab, et Saksamaa ei saa hakkama?
Näete, Pakistanis on miljonid oma kodu kaotanud, aeg-ajalt lendab õhku
korraga kaheksakümmend inimest, kuberneri tapab tema enda ihukaitsja, sest
kuberner on midagi valesti öelnud pühade usutõdede kohta, aga elu läheb ikkagi
edasi. Mis on Saksamaas nii erilist, et nemad siin ei saa oldud ja tehtud? Mida te
nüüd kõik ägate?!
Korraga saab mulle selgeks, et ma olen Pakistani leedit mõistnud algusest peale.
Teda tõesti lõbustas kogu see asi. Võibolla ta oletas, et ma heidan talle seda ette.
Ei heitnud.
Kui me lõpuks hüvasti ütleme, oleme taas sõbrad.
Põgenikud Kääbikla väravas
Paide arvamusfestivali arutelul “Kellel on õigus olla eestlane?”, kus mainiti muu hulgas ka põgenikekriisi, esitas üks kena daam panelistidele omapoolse küsimuse: kui palju Aafrikaid mahub Euroopasse? Esitas äraseletatud näo ning kandva pausiga.
See oli peaaegu parafraas palju aastaid tagasi ühe Hispaania peaministri suust kõlanud kibedale nendingule – Aafrika on terve manner ja sealt jätkub kõigile…
Kui see lause kõlas, oli Hispaania juba aastaid olnud silmitsi lõunast saabuva illegaalse migratsiooniga. Nii nagu ka Malta või Kreeka. Vahemere-äärsed riigid jooksid peaga vastu seina, üritades enda muret põhjapoolsetele riikidele kuuldavaks teha.
Paistab, et nüüd on mure pärale jõudnud. Omaenda aistinguna. Meenutades eestlaste kui haldjarahva ütlust – oma häda luu küljes, teise häda puu küljes.
Jah, mitu Aafrikat, ja ka Lähis-Idat, mahub Euroopasse?
Aga esmalt üks teine küsimus: miks just nüüd, Süüria sõja viiendal aastal? Miks mitte varem?
On juba kõlanud vandenõulisi hüpoteese, mis kahtlustavad kurja suunavat kätt. Näiteks ISIS-e oma. Briti lehed ehmatasid oma lugejaid just teatega, et terroristid kasutavad Süüria põgneikelainet selleks, et tuua oma võitlejaid Euroopa territooriumile. Neli tuhat kõrilõikajat olla siia juba saabunud.
Sellist kartust ei saa igonreerida. Türgis on terve tööstus, mis võltsib Süüria passe ja ISIS-el endal on sõjasaagiks saadud nii puhtaid blankette kui ka väidetavasti dokumentide trükkimiseks vajalikke seadmeid.
Üldiselt aga tuuakse põgenikekriisi järsu süvenemise seletuseks järgmised põhjused: 1) kodusõja lõppemist oodanud põgenikud Türgis, Liibanonis ja mujal naabermaades on unistuse rahu saabumisest maha matnud, 2) Türgis ei ole süürlastel lubatud legaalselt töötada, mis 3) kombinatsioonis sellega, et ÜRO põgenikega tegelevatel institustsioonidel on raha otsa saamas, tähendab seda, et miljonitel põgenikel pole millegi eest elada; kuid samas 4) on nad nende aastate jooksul suutnud panna kõrvale piisavalt raha, et teha üks meeleheitliktuhande kilomeetri pikkune sööst Euroopa paradiisi, andes oma säästud inimkaubandusega tegelevatele jõukudele- isikutele.
Rootsi politsei oletusel on 90 protsenti nende maale jõudnutest oma teekonna ühel või teisel etapil andnud raha mõnele illegaalset tegutsevale n-ö abistajale.
Selles äris liigub miljardeid eurosid. Ja veel üks põhjus: nutitelefon ei ole hea vahend mitte ainult Araabia Kevade-taoliste rahvaülestõusude organiseerimiseks; see on sama tõhus vahend illegaalse migratsiooni organiseerimisel. Telefone, kust saab araabia keeles lugeda instruktsioone ja hinnapakkumisi Euroopasse liikumiseks, on Aafrikas ja Lähis-Idas sama palju nagu keskmises Eesti koolis.
Järgmine suur teemadeblokk on küsimus, et miks siis Euroopa on osutunud laudaväravas seisevaks vasikaks?
Või täpsemalt – mis juhtus Saksamaaga, et ta teatas valmisolekust võtta vastu tegelikult piiramatul hulgal Süüria põgenikke?
Hästi lühidalt – Saksamaa tunneb end olevat Euroopa südametunnistus. Kreeka finantskriis, mille käigus oli nii mõneski riigis ja seltskonnas moes Berliini peale näpuga näidata, Saksa kanslerile spetsiifilis vuntsikesi nina alla joonistada ja teda haakristiga sildistada, saab nüüd kuhjaga tasa tehtud.
Sakslased näitavad, et nemad on kõige enam “euroopalike väärtuste” eest väljas.
Äsjase avaliku arvamuse küsitluse andmeil suhtuvad 70 protsenti sakslastest põgenike saabumisse positiivselt. 65 protsenti usub, et nad aitavad Saksamaa elanikkonda oluliselt noorendada.
Millega me jõuame demograafilise aspektini.
Saksa ajakirjanduses on võimalik lugeda arutlusi, kus Ida-Euroopa riike, Eestit sealhulgas, kritiseeritakse vähese valmisoleku pärast võtta vastu põgenikke. Ida-Euroopa on demograafiliselt meeleheitlikus olukorras. Paarikümne aasta perspektiivis pole siinsete riik-vanadekodudega midagi peale hakata. Ja nüüd pange sakslaste loogikat tähele – meie, sakslased, võtame mujalt maailmast vastu teisest rassist ja usust inimesi, hoiame nende abiga oma majandust vajalikult tasemel, ning olles EL-is suurim majandus ka edaspidi, toidame kõiki neid ida-euroopa ksenofoobseid friike, kes oma rassipuhtuse unelmates on vajunud demograafilise vetsupoti kõikidest põhjadest läbi.
Saksa ajakirjanduses on välja toodud seda, et Süüria põgenike hulgas pole kirjaoskamatuid ja et 15-20 protsenti nendest on akadeemilise haridusega. Võib-olla on need inimesed tõesti majanduslikult väärtuslikud.
Brüsselis toimub täna põgenikekriisi tipp-arutelu. Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia tahavad kogu Euroopale peale suruda kvoote. Väidetavasti on olemas ka selline punkt, et kvoodist on võimalik end n-ö vabaks osta. Põgenikke ei võeta, aga aidatakse siis rahaliselt neid, kes võtavad. (Selge see, et Eesti ei taha põgenikke, kuid kindlasti ei taha ka finantsilisi koormusi.)
Sakslased on kogu nende rikkuse juures tohutute väljaminekute ees. Hinnanguliselt läheb sel aastal Süüria põgenike vastuvõtt maksma 10 miljardit eurot.
Huvitaval kombel on sakslastel poliitilise jõudusid (äärmusvasakpoolne Die Linke ja rahvuskonservatiivne AfD), kes nõuavad Ameerika Ühendriikidelt põgenikekriisi eest kompensatsiooni. Loogika on selline, et Ühendriikide sõjalised ettevõtmised Lähis-Idas on sealse kollapsi algpõhjus. Miks peaks Euroopa, iseäranis Saksamaa, seda suppi nüüd üksinda helpima?
Kuna Saksamaa oli 2003.aastal Iraagi sõja vastu, siis võivad sakslased niisuguseid küsimusi isegi et esitada. Eeslased mitte, sest Eesti oli väga kõvahäälselt Iraagi sõja toetaja.
Üldse on meil üle-euroopalise solidaarsuse asjus pind jalge alt kadumas. Euroopa finantskriisis oli Eesti üks ägedamaid Saksamaa toetajaid – rahalise distsipliiniga olime veel rohkem sakslased kui nad ise seda olid. Ent põgenikeküsimuses on täpselt vastupidi: siin oleme sakslastest korraga valgus-aastate taha kaugenenud.
Proovige arvata, milline hoiak jääb sakslastele paremini meelde?
Lõpetades algusega.
Sellele kenale daamile seal Paides saanuks vastata vaid vastuküsimusega – kas te olete valmis lahkuma Euroopa Liidust?
See oli peaaegu parafraas palju aastaid tagasi ühe Hispaania peaministri suust kõlanud kibedale nendingule – Aafrika on terve manner ja sealt jätkub kõigile…
Kui see lause kõlas, oli Hispaania juba aastaid olnud silmitsi lõunast saabuva illegaalse migratsiooniga. Nii nagu ka Malta või Kreeka. Vahemere-äärsed riigid jooksid peaga vastu seina, üritades enda muret põhjapoolsetele riikidele kuuldavaks teha.
Paistab, et nüüd on mure pärale jõudnud. Omaenda aistinguna. Meenutades eestlaste kui haldjarahva ütlust – oma häda luu küljes, teise häda puu küljes.
Jah, mitu Aafrikat, ja ka Lähis-Idat, mahub Euroopasse?
Aga esmalt üks teine küsimus: miks just nüüd, Süüria sõja viiendal aastal? Miks mitte varem?
On juba kõlanud vandenõulisi hüpoteese, mis kahtlustavad kurja suunavat kätt. Näiteks ISIS-e oma. Briti lehed ehmatasid oma lugejaid just teatega, et terroristid kasutavad Süüria põgneikelainet selleks, et tuua oma võitlejaid Euroopa territooriumile. Neli tuhat kõrilõikajat olla siia juba saabunud.
Sellist kartust ei saa igonreerida. Türgis on terve tööstus, mis võltsib Süüria passe ja ISIS-el endal on sõjasaagiks saadud nii puhtaid blankette kui ka väidetavasti dokumentide trükkimiseks vajalikke seadmeid.
Üldiselt aga tuuakse põgenikekriisi järsu süvenemise seletuseks järgmised põhjused: 1) kodusõja lõppemist oodanud põgenikud Türgis, Liibanonis ja mujal naabermaades on unistuse rahu saabumisest maha matnud, 2) Türgis ei ole süürlastel lubatud legaalselt töötada, mis 3) kombinatsioonis sellega, et ÜRO põgenikega tegelevatel institustsioonidel on raha otsa saamas, tähendab seda, et miljonitel põgenikel pole millegi eest elada; kuid samas 4) on nad nende aastate jooksul suutnud panna kõrvale piisavalt raha, et teha üks meeleheitliktuhande kilomeetri pikkune sööst Euroopa paradiisi, andes oma säästud inimkaubandusega tegelevatele jõukudele- isikutele.
Rootsi politsei oletusel on 90 protsenti nende maale jõudnutest oma teekonna ühel või teisel etapil andnud raha mõnele illegaalset tegutsevale n-ö abistajale.
Selles äris liigub miljardeid eurosid. Ja veel üks põhjus: nutitelefon ei ole hea vahend mitte ainult Araabia Kevade-taoliste rahvaülestõusude organiseerimiseks; see on sama tõhus vahend illegaalse migratsiooni organiseerimisel. Telefone, kust saab araabia keeles lugeda instruktsioone ja hinnapakkumisi Euroopasse liikumiseks, on Aafrikas ja Lähis-Idas sama palju nagu keskmises Eesti koolis.
Järgmine suur teemadeblokk on küsimus, et miks siis Euroopa on osutunud laudaväravas seisevaks vasikaks?
Või täpsemalt – mis juhtus Saksamaaga, et ta teatas valmisolekust võtta vastu tegelikult piiramatul hulgal Süüria põgenikke?
Hästi lühidalt – Saksamaa tunneb end olevat Euroopa südametunnistus. Kreeka finantskriis, mille käigus oli nii mõneski riigis ja seltskonnas moes Berliini peale näpuga näidata, Saksa kanslerile spetsiifilis vuntsikesi nina alla joonistada ja teda haakristiga sildistada, saab nüüd kuhjaga tasa tehtud.
Sakslased näitavad, et nemad on kõige enam “euroopalike väärtuste” eest väljas.
Äsjase avaliku arvamuse küsitluse andmeil suhtuvad 70 protsenti sakslastest põgenike saabumisse positiivselt. 65 protsenti usub, et nad aitavad Saksamaa elanikkonda oluliselt noorendada.
Millega me jõuame demograafilise aspektini.
Saksa ajakirjanduses on võimalik lugeda arutlusi, kus Ida-Euroopa riike, Eestit sealhulgas, kritiseeritakse vähese valmisoleku pärast võtta vastu põgenikke. Ida-Euroopa on demograafiliselt meeleheitlikus olukorras. Paarikümne aasta perspektiivis pole siinsete riik-vanadekodudega midagi peale hakata. Ja nüüd pange sakslaste loogikat tähele – meie, sakslased, võtame mujalt maailmast vastu teisest rassist ja usust inimesi, hoiame nende abiga oma majandust vajalikult tasemel, ning olles EL-is suurim majandus ka edaspidi, toidame kõiki neid ida-euroopa ksenofoobseid friike, kes oma rassipuhtuse unelmates on vajunud demograafilise vetsupoti kõikidest põhjadest läbi.
Saksa ajakirjanduses on välja toodud seda, et Süüria põgenike hulgas pole kirjaoskamatuid ja et 15-20 protsenti nendest on akadeemilise haridusega. Võib-olla on need inimesed tõesti majanduslikult väärtuslikud.
Brüsselis toimub täna põgenikekriisi tipp-arutelu. Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia tahavad kogu Euroopale peale suruda kvoote. Väidetavasti on olemas ka selline punkt, et kvoodist on võimalik end n-ö vabaks osta. Põgenikke ei võeta, aga aidatakse siis rahaliselt neid, kes võtavad. (Selge see, et Eesti ei taha põgenikke, kuid kindlasti ei taha ka finantsilisi koormusi.)
Sakslased on kogu nende rikkuse juures tohutute väljaminekute ees. Hinnanguliselt läheb sel aastal Süüria põgenike vastuvõtt maksma 10 miljardit eurot.
Huvitaval kombel on sakslastel poliitilise jõudusid (äärmusvasakpoolne Die Linke ja rahvuskonservatiivne AfD), kes nõuavad Ameerika Ühendriikidelt põgenikekriisi eest kompensatsiooni. Loogika on selline, et Ühendriikide sõjalised ettevõtmised Lähis-Idas on sealse kollapsi algpõhjus. Miks peaks Euroopa, iseäranis Saksamaa, seda suppi nüüd üksinda helpima?
Kuna Saksamaa oli 2003.aastal Iraagi sõja vastu, siis võivad sakslased niisuguseid küsimusi isegi et esitada. Eeslased mitte, sest Eesti oli väga kõvahäälselt Iraagi sõja toetaja.
Üldse on meil üle-euroopalise solidaarsuse asjus pind jalge alt kadumas. Euroopa finantskriisis oli Eesti üks ägedamaid Saksamaa toetajaid – rahalise distsipliiniga olime veel rohkem sakslased kui nad ise seda olid. Ent põgenikeküsimuses on täpselt vastupidi: siin oleme sakslastest korraga valgus-aastate taha kaugenenud.
Proovige arvata, milline hoiak jääb sakslastele paremini meelde?
Lõpetades algusega.
Sellele kenale daamile seal Paides saanuks vastata vaid vastuküsimusega – kas te olete valmis lahkuma Euroopa Liidust?
Urmas Sutropile, mitte-idioodile
Sõna "idioot" tuleb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas antiigis vaid omaenda asjadega tegelevat inimest, kes ei huvitunud ühiskondlikest asjadest.
Seega Teie, härra Sutrop, selles sõna algeses tähenduses ei ole kindlasti määratletav sellisena. Teie huvitavaid ja ühiskondlikku elu skalpellina lahkavaid analüütilisi artikleid ootavad austajate hordid.
Tänase kuupäevaga on meil kõigil võimalik lugeda Teie briljantset seletust pealkirja all "Kuidas mõista eestlaste umbusku ja võõrviha?"
Kõigi muuude tegurite hulgas toote välja vana ja klassikalise algpõhjuse, ma tsiteerin Teid:
"Me mäletame liigagi hästi oma varasemaid kannatusi, küüditamisi, genotsiidi meie rahva vastu, Nõukogude Liidu sõjalise okupatsiooni ajal impeeriumi avarustest siia saabunud horde. See küsimus ei ole eestlaste kollektiivses teadvuses ikka veel lahendust leidnud. Ja ei leia nii peagi, vähemalt mitte enne, kui okupantidena siia saabunud inimesed ja nende järeltulijad seda tunnistavad ning eestlaste käest andestust paluvad. Ma väga loodan, et eestlased on valmis andestama, mis ei tähenda mingil juhul unustamist. Alles siis saame kõik koos ühiste eesmärkide nimel edasi minna."
Tõe šerbetti tilgub Teie huultelt, nagu tavatses öelda üks meie teadlasi, kes oli pühendunud idamaise filosoofia uurimisele.
Väljendan sisserändaja pojana siinkohal isiklikku kahetust ja valmisolekut paluma vabandust kõigi kuritegude eest.
Kuid see pole kõik, härra Sutrop.
Sisserändajate ja nende järeltulijate nimel ootan eestlastepoolset valmisolekut arutada üks põlvkond enne punase okupatsiooni saabumist juhtunut. Tuletame koos meelde selle, et Eesti Vabariik tegi pärast Tartu Rahu sõlmimist koostööd bolševike valitsusega, aidates sellel parseldada kokkuröövitud kulda ja vääriskive Lääne-Euroopasse, mille eest hangitud vahenditega Leinini kõrilõikajad kindlustasid oma võimu.
Ning kindlustanuna selle, olid suutelised 1933.aastal küüditama minu isapoolse perekonna Krasnojarski kraisse, kus nad oli üle kahekümne aasta.
Sõid küüditatu leiba märksa kauem, härra Sutrop, kui keegi Teie suguvõsast on seda söönud. Oli ta küüditatud siis 41.aastal või 49.aastal.
Mul on tees, härrra Sutrop, et 1939-40.aastal tabas Eestis karistus selle "köögertali" tegemise eest, millega paistid silma 1920-23.aastal Eesti ärimehed ja poliitikud.
Eesti aitas bolšvistlikul võimul sadulasse jääda, ning paarkümmend aastat hiljem tuli see võim tääkide ja käeraudadega Eestisse tagasi.
Täiesti eraldi jutt, härra Sutrop, on meil sellise isiku üle nagu eestlane Aleksander Kesküla, kes oli vahendajaks Vladimir Uljanvo-Lenini ja Saksa luure vahel Esimese maailmasõja päevil.
Kesküla oli koos aferist Alexander Parvusega see tegelane, kes veenis Vene keisririigi õõnestamisest huvitatud sakslasi panustama mitte menševikele ega esseeridele vaid bolševikele.
See, et Lenin toimetati salaja Šveitsist läbi Saksamaa Vene keisririiki, kus ta siis tegi seda mida ta tegi, on suuresti eesti poliitiku ja eesti patrioodi Kesküla teene.
Kesküla, kes täiesti geniaalselt nägi ette, et vaid bolševikud suudavad ja tahavad hävitada Vene keisririigi, mille tulemusena täitub poeet Juhan Liivi öeldud unistus - ükskord on Eesti riik!
Härra Sutrop, Lenini "avastamine" ja tema pärastine toetamine, pakkudes talle Tartu rahu järgselt kurikuulsat õhuakent läände, annab eesti rahvale tema väiksust arvestades ebaproportsionaalselt kaaluka osa bolševistliku maailmakorra kehtestamises.
Sisserändajate ja nende järeltulijate nimel ma ootaks kahetsust ja vabandust selle kõige eest. Alles siis - nagu Te kirjutate - saame kõik koos ühiste eesmärkide nimel edasi minna.
Härra Sutrop, Te ei ole idioot.
Küll aga ma olen valmis kaaluma võimalust, et Te olete lihtsalt nõrgamõistuslik.
Seega Teie, härra Sutrop, selles sõna algeses tähenduses ei ole kindlasti määratletav sellisena. Teie huvitavaid ja ühiskondlikku elu skalpellina lahkavaid analüütilisi artikleid ootavad austajate hordid.
Tänase kuupäevaga on meil kõigil võimalik lugeda Teie briljantset seletust pealkirja all "Kuidas mõista eestlaste umbusku ja võõrviha?"
Kõigi muuude tegurite hulgas toote välja vana ja klassikalise algpõhjuse, ma tsiteerin Teid:
"Me mäletame liigagi hästi oma varasemaid kannatusi, küüditamisi, genotsiidi meie rahva vastu, Nõukogude Liidu sõjalise okupatsiooni ajal impeeriumi avarustest siia saabunud horde. See küsimus ei ole eestlaste kollektiivses teadvuses ikka veel lahendust leidnud. Ja ei leia nii peagi, vähemalt mitte enne, kui okupantidena siia saabunud inimesed ja nende järeltulijad seda tunnistavad ning eestlaste käest andestust paluvad. Ma väga loodan, et eestlased on valmis andestama, mis ei tähenda mingil juhul unustamist. Alles siis saame kõik koos ühiste eesmärkide nimel edasi minna."
Tõe šerbetti tilgub Teie huultelt, nagu tavatses öelda üks meie teadlasi, kes oli pühendunud idamaise filosoofia uurimisele.
Väljendan sisserändaja pojana siinkohal isiklikku kahetust ja valmisolekut paluma vabandust kõigi kuritegude eest.
Kuid see pole kõik, härra Sutrop.
Sisserändajate ja nende järeltulijate nimel ootan eestlastepoolset valmisolekut arutada üks põlvkond enne punase okupatsiooni saabumist juhtunut. Tuletame koos meelde selle, et Eesti Vabariik tegi pärast Tartu Rahu sõlmimist koostööd bolševike valitsusega, aidates sellel parseldada kokkuröövitud kulda ja vääriskive Lääne-Euroopasse, mille eest hangitud vahenditega Leinini kõrilõikajad kindlustasid oma võimu.
Ning kindlustanuna selle, olid suutelised 1933.aastal küüditama minu isapoolse perekonna Krasnojarski kraisse, kus nad oli üle kahekümne aasta.
Sõid küüditatu leiba märksa kauem, härra Sutrop, kui keegi Teie suguvõsast on seda söönud. Oli ta küüditatud siis 41.aastal või 49.aastal.
Mul on tees, härrra Sutrop, et 1939-40.aastal tabas Eestis karistus selle "köögertali" tegemise eest, millega paistid silma 1920-23.aastal Eesti ärimehed ja poliitikud.
Eesti aitas bolšvistlikul võimul sadulasse jääda, ning paarkümmend aastat hiljem tuli see võim tääkide ja käeraudadega Eestisse tagasi.
Täiesti eraldi jutt, härra Sutrop, on meil sellise isiku üle nagu eestlane Aleksander Kesküla, kes oli vahendajaks Vladimir Uljanvo-Lenini ja Saksa luure vahel Esimese maailmasõja päevil.
Kesküla oli koos aferist Alexander Parvusega see tegelane, kes veenis Vene keisririigi õõnestamisest huvitatud sakslasi panustama mitte menševikele ega esseeridele vaid bolševikele.
See, et Lenin toimetati salaja Šveitsist läbi Saksamaa Vene keisririiki, kus ta siis tegi seda mida ta tegi, on suuresti eesti poliitiku ja eesti patrioodi Kesküla teene.
Kesküla, kes täiesti geniaalselt nägi ette, et vaid bolševikud suudavad ja tahavad hävitada Vene keisririigi, mille tulemusena täitub poeet Juhan Liivi öeldud unistus - ükskord on Eesti riik!
Härra Sutrop, Lenini "avastamine" ja tema pärastine toetamine, pakkudes talle Tartu rahu järgselt kurikuulsat õhuakent läände, annab eesti rahvale tema väiksust arvestades ebaproportsionaalselt kaaluka osa bolševistliku maailmakorra kehtestamises.
Sisserändajate ja nende järeltulijate nimel ma ootaks kahetsust ja vabandust selle kõige eest. Alles siis - nagu Te kirjutate - saame kõik koos ühiste eesmärkide nimel edasi minna.
Härra Sutrop, Te ei ole idioot.
Küll aga ma olen valmis kaaluma võimalust, et Te olete lihtsalt nõrgamõistuslik.
Kusagil asjaolud, meil seisund
Hingematvalt huvitav ja samas õudne on vaadata seda, kuidas mureneb minu rahva enesepettuslik kujutluspilt eestlasest kui maailma kõige mõistlikumast, sallivamast, moraalsemast inimesest.
Kuidas kusagil ülekullatud, mõnes kohas aga murueidelt võetud samblamähises puusliku küljest murenevaid kildusid püütakse tagasi panna, võttes liimiks vahtu, mis iga järjekordse justkui üllatava, justkui arusaamatu juhtumi seletamise katses suunurkadesse ilmub: ei, need ei ole meie!, ei me ole kunagi olnud rassistid ega ksenofoobid, me oleme traditsioonide austajad, enesekeskses täiuses hõllandujad, me oleme metsarahvas, metsakohin on meie keel, metsakohin ei väljenda selle maailma, vastiku ja äraneetu, olemust.
Oh meid süütuid, äsja ürgjääst väljasulanuid.
Ilmselge on see, et kui keegi üritas põgenike maja põlema panna, siis on see liberaal-tolerastlike reeturite tegu, sest neil on vaja tõde kuulutaval haldjarahval suu kinni toppida, nemad otsivad ja loovad ettekäändeid muuta tummaks need, kes veel teavad ussisõnu.
Liigutav on vaadata üha kiiremini mõraneva puusliku jalamil seisva kena ja armsa inimese pingutusi kõnelda oma rahvaga sallivuse keeles. Ta ei ole ikka veel aru saanud, miks ta omal ajal sellesse ametisse kutsuti. Ta kutsuti võitlema vene okupatsiooniga, võitlema seda lõputut ja igavest võitlust, mis algas juba enne selle okupatsiooni algust, viis tuhat aastat tagasi, aga ei ole välistatud, et selle võitluse algus asetub vahetult mandri-jää sulamise järgsesse aega, sest meie targad, need kes pajatavad meile eestlasest ja tema ajast, õpetavad meile, et eestlane on alati ja igavesti olnud eestlane, ta oli seda juba tuhat aastat tagasi, sest seda tõendab Pada linnuse õuelt väljakaevamiste ajal leitud habemeajamisnuga, ja kui see on tõestus (milline jalustrabav sofism!) tuhande aasta eest elanud eestlase identsusest tänase eestlasega, siis muidugi näitab see habemeajamisnuga Pada linnuses elanud esivanema hingelistki vastavust eestlasega nagu ta kaunistab maailma AD 201..., ka tema, kauge esivanem, võitles tookord, tuhat aastat tagasi, vene okupatsiooniga, teadis ette Jakobsoni isamaakõnede sisu, prohvetlikult oli tema hing kistud veritsevaks haavaks seitsmesaja-aastase orjapõlve pärast, juba ta oli eurooplane, hüüdes noor-eestilikult, saagem neiks, kuid jäägem ka iseendiks!
Ning see, kes sellest aru ei saa, peab olema äraneetud selartlane, Brüsseli seeklite eest end mahamüünud ajaloovõltsija.
Aga too, kes selle hulluse üle naerab, sõimatakse eestlusele võõraks, usutaganejaks, reeturiks, vaenlaseks.
Eestlane elab väljaspool ajalugu, väljaspool aristootelliku loogikat, väljaspool kristlikku moraali.
Nii see armas inimene Kadriorus levitabki sallivuse mõtet, taipamata, et see pole see, kohe üldsegi pole see, mille pärast ta kunagi ametisse kutsuti.
Räägib oma rahvast mööda, räägib talle võõraid sõnu, mis siis, et räägib eesti keeles, võiks juba parem kohe rääkida inglise, saksa, hispaania, ladina või mis keeli ta oma õpetatuses veel kõik valdab, ja tulemus oleks sama, ei, tulemus vähemalt ei ärritaks tema rahvast, sest mis sa selle asemantilise mulaga ikka peale hakkad, ei see ärrita, ei see hammusta.
Mutantur omnia nos et mutamur illis.
Kõik (asjaolud) muutuvad ja meie muutume nendega.
Päh!
Kuidas kusagil ülekullatud, mõnes kohas aga murueidelt võetud samblamähises puusliku küljest murenevaid kildusid püütakse tagasi panna, võttes liimiks vahtu, mis iga järjekordse justkui üllatava, justkui arusaamatu juhtumi seletamise katses suunurkadesse ilmub: ei, need ei ole meie!, ei me ole kunagi olnud rassistid ega ksenofoobid, me oleme traditsioonide austajad, enesekeskses täiuses hõllandujad, me oleme metsarahvas, metsakohin on meie keel, metsakohin ei väljenda selle maailma, vastiku ja äraneetu, olemust.
Oh meid süütuid, äsja ürgjääst väljasulanuid.
Ilmselge on see, et kui keegi üritas põgenike maja põlema panna, siis on see liberaal-tolerastlike reeturite tegu, sest neil on vaja tõde kuulutaval haldjarahval suu kinni toppida, nemad otsivad ja loovad ettekäändeid muuta tummaks need, kes veel teavad ussisõnu.
Liigutav on vaadata üha kiiremini mõraneva puusliku jalamil seisva kena ja armsa inimese pingutusi kõnelda oma rahvaga sallivuse keeles. Ta ei ole ikka veel aru saanud, miks ta omal ajal sellesse ametisse kutsuti. Ta kutsuti võitlema vene okupatsiooniga, võitlema seda lõputut ja igavest võitlust, mis algas juba enne selle okupatsiooni algust, viis tuhat aastat tagasi, aga ei ole välistatud, et selle võitluse algus asetub vahetult mandri-jää sulamise järgsesse aega, sest meie targad, need kes pajatavad meile eestlasest ja tema ajast, õpetavad meile, et eestlane on alati ja igavesti olnud eestlane, ta oli seda juba tuhat aastat tagasi, sest seda tõendab Pada linnuse õuelt väljakaevamiste ajal leitud habemeajamisnuga, ja kui see on tõestus (milline jalustrabav sofism!) tuhande aasta eest elanud eestlase identsusest tänase eestlasega, siis muidugi näitab see habemeajamisnuga Pada linnuses elanud esivanema hingelistki vastavust eestlasega nagu ta kaunistab maailma AD 201..., ka tema, kauge esivanem, võitles tookord, tuhat aastat tagasi, vene okupatsiooniga, teadis ette Jakobsoni isamaakõnede sisu, prohvetlikult oli tema hing kistud veritsevaks haavaks seitsmesaja-aastase orjapõlve pärast, juba ta oli eurooplane, hüüdes noor-eestilikult, saagem neiks, kuid jäägem ka iseendiks!
Ning see, kes sellest aru ei saa, peab olema äraneetud selartlane, Brüsseli seeklite eest end mahamüünud ajaloovõltsija.
Aga too, kes selle hulluse üle naerab, sõimatakse eestlusele võõraks, usutaganejaks, reeturiks, vaenlaseks.
Eestlane elab väljaspool ajalugu, väljaspool aristootelliku loogikat, väljaspool kristlikku moraali.
Nii see armas inimene Kadriorus levitabki sallivuse mõtet, taipamata, et see pole see, kohe üldsegi pole see, mille pärast ta kunagi ametisse kutsuti.
Räägib oma rahvast mööda, räägib talle võõraid sõnu, mis siis, et räägib eesti keeles, võiks juba parem kohe rääkida inglise, saksa, hispaania, ladina või mis keeli ta oma õpetatuses veel kõik valdab, ja tulemus oleks sama, ei, tulemus vähemalt ei ärritaks tema rahvast, sest mis sa selle asemantilise mulaga ikka peale hakkad, ei see ärrita, ei see hammusta.
Mutantur omnia nos et mutamur illis.
Kõik (asjaolud) muutuvad ja meie muutume nendega.
Päh!
MÄLETAMINE JA SÜÜDISTAMINE
Minu vanaisa küüditati 1933.aastal Krasnojarski kraisse. See koht, kust ta küüditati, asus Tšitaa oblastis.
Minu vanaisa isa oli Baikali-tagune kasakas. Vene kodusõjas oli ta võidelnud punaste poolel, aga ega see asjaolu teda kolhooside loomise ajal päästnud. Tal olid laut ja tall liiga suured, loomi oli nendes liiga palju, nõukogude võimu hinnangul liiga palju, ja nii temast tehtigi kulak.
Krasnojarski krais elasid minu vanavanaisa, vanaisa ja vahepeal sündinud isa kuni Stalini surmani. Töötasid vasekaevanduses ja ootasid, millal neil lastakse tagasi koju minna.
Nii läks kakskümmend aastat nende elust. Pagenduses.
Nõukogude ajal ei tahtnud isa sellest üldse rääkida. Mina, tema poeg, ei teadnud sellest kõigest mitte midagi.
Ma sain sellest kõigest teada alles siis kui ma olin täiskasvanud inimene.
Ma saan aru, miks ta ei rääkinud. Lastele oli ohtlik selliseid asju usaldada, sest laps tahab ju kõike kohe edasi rääkida. Tahab koolis õpetajaga vaidlema hakata. Kui õpetaja kiidab ajalootunnis nõukogude võimu, siis laps võib ajada käe püsti ja öelda, aga mulle räägiti kodus hoopis teistsugust juttu!
Hiljem isa ikkagi paaril korral mainis Krasnojarski pagendust. Seoses Teise maailmasõjaga. Ta meenutas, kuidas sõja ajal hakati pagendatud mehi võtma Punaarmesse, saadeti nad sakslaste vastu võitlema.
Isa imestas sellest jutustades, et sõtta võetud mehed olid ikka endist viisi rahvavaenlased. Nende staatus ei muutunud. Ja rahvavaenlaste hulka kuulusid ka nende perekonnad.
Sõja teisel poolel hakkasid sinna Krasnojarski küüditatute asulasse ilmuma uued inimesed, uued vaenlaste perekonnad. Seekord need, kelle mehed olid sõdinud sakslaste poolel, need olid Vlassovi armees olnud sõdurite perekonnad.
Ühtede mehed sõdisid teiste meeste vastu, ühed olid justkui õigel poolel, teised olid justkui valel poolel, aga nende perekonnad oli ühteviisi rahvavaenlased.
Selline kummaline loogika oli Stalinil. Kui seda saab üldse loogikaks nimetada.
Aga mina imestasin isa juttu kuulates hoopis muud. Mina teadsin, et isa oli oma hinges Stalinile andeks andnud. Lihtsalt sellepärast, et Stalin võitis sakslasi. Mul on sellest väga raske aru saada.
Küüditatute hulgast sõtta võetud meestest langesid paljud. See oli justkui vereohver. Vereohver mingi ühise asja nimel. Ma ei ole kindel, kas ma saan asjast õigesti aru, aga see vereohver justkui pesi elujäänute silmis puhtaks ka Stalini enda.
Kui need mehed läksid Stalini käsul sakslaste vastu sõtta, siis oli see õige asi. Järelikult oli ka Stalin õige asja eest väljas.
Vastasel juhul muutuks nende meeste vereohver mõttetuks.
Minu elukaaslase perekonnas on oma küüditamiselugu ja valu.
Evald Reier, tema vanaisa, viidi 1949.aastal Siberisse. Ametlikult oli põhjuseks see, et Evald pärines jõukate Viljandimaa talunike hulgast. Just seda pandi talle süüks. Kummalisel kombel ei viidud teda Siberisse mitte sellepärast, et ta oli sõja ajal Riias ilmunud ajalehe “Deutsche Zeitung in Ostland” kunstnik.
Töötas saksa võimu ajal sakslaste ajalehes. Selle eest võinuks Stalini ajal ka maha lasta. Õnneks ei lastud. Evald Reier, kunstnikunimega Eia, viidi Siberisse. Koos oma naise Anniga. Viidi nagu kulakud. Mitte nagu vaenlase heaks töötanud kunstnik ja tema naine.
Taas võib imestada Stalini võimu loogikat. Või siis ebaloogikat.
Aga tolle 49.aasta küüditamise asja eest oli Reierite perekonda hoiatatud. Nad varjasid end Viljandis Ugala teatris. Lapsed olid neil maal vanemate juures, metsas peidus.
Perekonna pärimuses on lugu sellest, et mingi hetk hakkas Anni koju kippuma, tahtis omaenda kodus ärgata.
Nad läksid koju, oletadest, et oht on möödas. Aga ei olnud, nad võeti kinni. Viidi Siberisse, kus nad olid 1957.aastani.
Lapsed, kaks poega, jäid Eestisse. Nad kasvasid siin üles, vanemateta. Perekonnapärimuses on üks valus seik. Nimelt andis Evaldi ja Anni üles naabripoiss. Väike laps, tollal võibolla viieaastane poisike, kellele küüditajad ütlesid, et kui Reierid peaks koju ilmuma, siis tuleb temal küüditajaate juurde lipata ja sellest teada anda. Mida see poiss tegigi.
Nüüd ma jõuan selle loo hämmastava poole juurde. Evaldi poeg Rein, seesama mees, kes pidi üles kasvama vanemateta, sest naabripoiss oli tema vanemad üles andnud, on praegu selle ülesandjaga hea sõber.
Käivad koos järve peal õngitsemas. Tegelikult on nad alati olnud head sõbrad.
Ka pärast seda, kui Rein sai 1957.aastal Siberist tulnud vanematelt teada, kuidas need asjad tol hirmsal 49.aastal olid olnud.
See on jällel üks andestamiselugu, väga teistsugune kui minu isa andestamine, aga ikkagi on seegi niisugune juhtum, kus ohver annab andeks sellele, kes on tema õnnetuses süüdi.
Mõnedel inimestel on võime andeks anda.
Kuna täna on kommunismi – ja natsismiohvrite mälestamise päev, siis nüüd võiks arvata, et ma tahan siin esineda üleskutsega anda andeks. Anda andeks neile, kes on kunagi saatnud toime kuritegusid.
Ei, ma ei esine sellise üleskutsega.
Ma ei saa siin teie ees seistes midagi niisugust öelda, sest mina ise olen väga halb andeksandja.
Võibolla on minu isa Stalinile andeks andnud, aga mina ei ole.
Ei saa ma ka aru, kuidas minu naise isa andestas oma vanemate ülesandjale. Mina poleks andnud.
Tegelikult, ausalt öeldes, ma ei ole oma elus kellelegi midagi andeks andnud.
Ma pean kõik meeles. Kõik. Oma elus juhtunud asjad, aga ka minu lähedaste elus juhtunud asjad.
Ja ka eesti rahva ajaloos juhtunud asjad valmistavad mulle piina.
Ma ei tea kuidas on teiega, aga mina ei suuda kuidagi leida õigustust Konstantin Pätsi tegevusele, kes kirjutas alla kõikidele paberitele, mis nõukogude võimumehed talle ette panid. 1939.aastal ja 1940.aastal.
Ma ei näe siin mingeid pehmendavaid asjaolusid. Nagu ma ei näe ka mingit õigustust sellele, et Johan Laidoner, vägede ülemjuhataja, andis 17.juunil 1940.aastal käsu Kaitseliidu desarmeerimiseks.
See juhtus nn Narva diktaadi ajal.
Neli päeva hiljem toimus kommunistlik juunipööre. Relvad olid ära antud, vastuhakule ei saanud enam mõelda.
Kui ma selle kõige peale mõtlen, siis ajab see mind hirmsasti vihale.
Mulle on ikka ja jälle öeldud, et ärgu ma Pätsi ja Laidoneri arvustagu. Me ei teadvat, mis oli nende otsuste taga ja tegelikult polevat see üldse nii oluline, sest kõiges oli ikkagi süüdi Stalin ja Hitler, kes sõlmisid Molotov-Ribbetropi Pakti ja pärast seda algas Eesti Vabariigi hävitamine Leningradist tulnud Ždanovi juhtimisel.
Päts ja Laidoner olevat olnud ainult ohvrid. Nii on õige mõelda, on mulle ikka ja jälle öeldud.
Mina ei oska nii mõelda.
Nagu ma ütlesin, ma olen väga halb andestaja. Ma ei anna iseendalegi mitte midagi andeks.
Ja see teeb minu elu keeruliseks. Hästi keeruliseks, sest mind piinab kõik see, mis on juhtunud minu enda elus, mis on juhtunud mu lähedaste elus ja mis on juhtunud mu rahva elus.
Ma olen Tartu ülikoolis õppinud ajalugu ja ma tean väga hästi, mis on juhtunud mu rahva elus. Eesti rahva. Sest minu ema on eestlane ja minu emakeel on eesti keel.
Sellepärast ma ei saagi siinkohal esineda üleskutsega, et keegi teie hulgast annaks kellelegi midagi andeks.
Küll aga tahaks ma arutleda ühe teise asja üle. Meie ühiskonnas kerkib aegajalt süüdlaste otsimise küsimus.
Oli Eesti NSV, oli nõukogude okupatsioon. Selle okupatsiooni ajal tuli siia palju võõrast rahvast. Minu isa nende hulgas.
Nüüd on võõrvõim läinud, aga need inimesed, kes selle võimu ajal siia saabusid, on jäänud.
Minu isa taolised inimesed, kes näevad ajalugu teistmoodi kui näen mina. Või näeb minu elukaaslane, Evald Reieri lapselaps. Või hoopis teistmoodi kui seda näete teie. Teistmoodi kui eesti ühiskond.
Ja selle erinevuse pärast on meil siin mõnikord suur tüli.
Selle tüli lahenduseks on pakutud seda, et nendele võõrastele, mujalt tulnutele, tuleb muuta kohustuslikuks näha ajalugu samamoodi nagu seda näevad eestlased. Või siis suurem osa eestlastest.
Ja veel usutakse meil mõnikord kollektiivset süüd. Stalinit ja Beriat enam kätte ei saa, NKVD ohvitsere, neid küüditajaid, ka ei saa, nad on juba kusagil teispoolsuses, me ei saa enam kätte kunagisi otsustajaid ja poliitika kujundajaid, kõiki, kes need õudused siin maal kunagi planeerisid ja läbi viisid, aga süüdlasi on vaja.
Keegi peab olema süüdi.
Ja siis tehaksegi minu isa-taolised inimesed süüdlasteks. Sest nad on võõrad ja nad näevad asju teistmoodi.
Mind teeb selline süüdlaste otsimine ja leidmine väga murelikuks.
Mure põhjus on selles, et ma tean omaenda elulise kogemuse põhjal, et kui sa kedagi süüdistad, siis tema hakkab süüdistama vastu.
See on inimestevahelises läbikäimises kõige levinum tülitsemiseviis. Üks ütleb teisele, et too on milleski süüdi ja see teine ütleb vastu, et hoopis esimene on süüdi.
Te nüüd võibolla mõtlete, et ma taha jutuks võtta, kuidas Eestis elavad venelased kipuvad eestlasi fašistlikus meelsuses süüdistama.
Ei, jumala pärast, mitte sellest pole jutt.
Asi on keerulisem ja samas ka lihtsam. Asi on nõukogude võimu kunagises ellujäämises ja kindlustumises.
Nagu me teame, Eesti Vabariigi sünd sai võimalikuks tänu Tartu rahule.
Nagu me teame, oli Eesti esimene riik maailmas, kes sõlmis rahu Nõukogude Venemaaga.
Nagu me teame, tänu sellele rahule sai võimalikuks kommunistliku režiimi suhtlus välismaailmaga.
Nagu me teame, vene enamlased kasutasid seda võimalust täiega, hakates Eesti kaudu viima Läände tsaarivalitsuse kulda ja kalliskive, kõike seda, mis neil õnnestus kokku röövida.
Nagu me teame, selle eest osteti endale mitte ainult tarbekaupu või toitu vaid ka relvi. Ja sellega rahastati õõnestustegevust Lääne Euroopas. Eriti Saksamaal.
Majandusajaloolane Jaak Valge oletab, et ainuüksi kulda veeti Eesti kaudu läände seitsesada tonni. Ja kui nüüd keegi ütleb, et tollane Eesti valitsus ja äriringkonnad ei teadnud sellest midagi, või et nad ei lõiganud selle pealt kasu, siis selline asi on ülimalt ebatõenäoline.
Eesti Vabariigi vahendustegevus aitas nõukogude võimu kindlsstumisele kaasa. Stalini tõusule aitas kaasa.
Kes küüditas minu vanaisa perekonna 1933.aastal Siberist Siberisse.
Võibolla olid küüditajate käsutuses relvad ja autod, mis olid kunagi ostetud selle kulla eest, mis viidi läbi Eesti Vabariigi läände. Stockholmi, Kopenhaagenisse, Londonisse.
Nii et kui minu isa võtaks süüdistada Eesti Vabariiki kommunistidele kaasaitamises tookord, kaugetel kahekümnendatel aastatel, siis minul ajaloolasena oleks väga keeruline talle vastu vaidelda.
Sellepärast ma tahangi tänasel päeval, terrorirežiimide ohvrite mälestamispäeval, öelda meile kõigile, kui ei saa andeks anda, siis mis seal´s ikka, ärgem andkem.
Kui jumala pärast, ärme hakka kedagi süüdistama meie õnnetustes.
Ärme ütle neid nii lihtsalt üle huulte lipsavaid sõnu – aga mis nemad meiega tegid! NEMAD.
Kui me seda väga pikalt ja aina uuesti ütleme, siis võib saabuda päev kui öeldakse vastu – aga mida TEIE meiega tegite?
Pärast seda oleks meil siin Eestis kadunud kõik tõkked suure tüli puhkemise teelt.
Niisiis, ärme anna andeks, aga ärme ka süüdista.
Kiri Tuulile
Heia, kallis maailmarändur.
Kui kiiresti kodumaa uudised Yunnani mägedesse jõuavad? Valimised olid ära. Filmimees Artur Talvik tuli, nägi ja võitis.
Kui kiiresti kodumaa uudised Yunnani mägedesse jõuavad? Valimised olid ära. Filmimees Artur Talvik tuli, nägi ja võitis.
See ei anna mulle rahu. Sina oleksid teinud sama
tulemuse. Sinu TV-erakond. Mille loomise asjus me eelmise aasta märtsist alates
koosolekuid pidasime.
Ok, see oli hullumeelne plaan. Plaan, mille peale pole Eestis
keegi tulnud. Tegelikult ei kusagil maailmas – alustada uue erakonna
kokkupanekut TV-s jooksva sarjana. Et minna siis telehooaja lõpus valimistele.
Erakonnaga, mis on paarisaja tuhande vaataja silme ees kokku pandud.
Oijee, kuidas me vaidlesime! Kas TV seriaal on vaid abistava iseloomuga tegevus n-ö “tõsise” parteiloomise juures? Nagu arvasid Jaan ja Silver.
Mina olin algusest peale vastupidisel arvamusel. TV-s toimuv ongi kogu parteitöö. Parteikontor ja TV toimetus on üks ja seesama. Ja sina, Tuuli, oled saatejuht ning peaministri kandidaat ühes isikus.
Millega sul oli alul raske nõustuda. Aga siis sa
kunagi ütlesid, et kurat küll, ega ma Taavi Rõivasest lollim ole. Teeme ära!
Sest mis on sinu trump? Oskus rääkida keerulistest
asjadest hästi lihtsalt. Televaatajale arusaadavas keeles. Noh, oli teisigi
trumpe. Silver oli projekti suhtes ülimalt skeptiline, aina rõhutas, et sina,
Tuuli, oled muidugi tore ja tark inimene, aga paraku peetakse sind kõigest mingiks
meelelahutajaks. Sinu kuulutamine peaministriks oleks jabur.
Mina vaidlesin vastu, et nii ongi võimalik kõiki
pidevalt üllatada. Oppaa!, kallis publik, Tuulil on majandusharidus! Ja nüüd,
hops!, räägib Marine Le Peniga prantsuse keeles.
Näiteks Euroopas maad võtvast populismist :) See olnuks seriaal
nagu “Minu veetlev leedi”, kokniplikast suurilmadaamiks. Tähendab – meelelahutustegelasest
kasvab poliitik.
Arutasime tookord Islandi koomiku ja raadiohääle Jon
Gnarri saamist Reykjaviki linnapeaks. Kuidas ta loos omaenda partei nimega
“Parim Erakond” ja saavutas sellega valimisvõidu.
Kui see on võimalik Islandil, siis miks mitte
Eestiski?
Mul ei lähe meelest plakat sinu kontori seinal. Mäletad vahejuhtumit möödunud suvel, kui meie järjekordne koosolek sai läbi. Silver, Jaan, Karli, Kaarel
ja see noor poiss, reklaamispetsialist, olid lahkunud, aga meie, sinu lähemad
sõbrad, ei raatsinud veel minna. Jäime esikusse lõõpima. Kes see oli, kes vaatas
seinale kinnitatud “Saladuste” plakatit ja hüüatas, et kuulge!, võtame sama
põhja ja lihtsalt muudame paari sõna. Mida suure naeruga sealsamas tehtigi. Saade
“Peaminister”, mille käigus pakutakse rahvale “plahvatuslikke” seadusi elust
enesest.
Just sel hetkel haaras mind usk projekti õnnestumisse. Poliitika ei pea olema surmtõsine asi. Rangetes ülikondades meeste pärusmaa, kes räägivad senistest saavutustest, lubades seejärel taevariigis ootavat õndsust. Mäletad, kui Arbo meie nõupidamisi kaameraga salvestas, siis tuli paar korda arutusele, kas sinusugune naine, valgete mummudega punases pluusis, ikka mõjub piisavalt poliitikuna. Mõjusid küll. Just sellistest koosolekujuhatajatest ongi karjuv puudus.
Aga siis juhtus midagi. Augusti alguses. Sa ütlesid
kunagi, et televisiooni bossid ei ole enam projektist sillas. Telestaar
poliitikas, boring nagu…, khm, kultuur.
Aga midagi oli veel. Sa kunagi mainisid nagu
vastutahtmist, et “indastri” on häiritud oma publikumagnetite põgenemisest. Kes
hakkab telele pappi teenima, kui “rahamasinad” lähevad Riigikokku?
Ent peamine oli ikkagi see uudsuse kadu. Kui juba
Mihkel Raud läheb poliitikasse, siis Tuuli Roosma samasugune samm kaotab
ainulaadsuse.
Lollus! Mihkel Raud, Tanel Talve või Maire Aunaste
olid erakonna lihtliikmed. Nad ei kujundanud programmi. Nende tööks oli tuua
oma erakondadele hääli. Kogu lugu. Aga sina, Tuuli, oleksid olnud Teie
Kõrgeausus Erakonna Pealik. Käilakuju. Menüü koostaja. A ja O. See on vägagi teistsugune
positsioon.
Krt küll, sellest oleks tulnud hooaja vaadatuim
saade! Järgneva poliitilise sensatsiooniga. Tagantjäreletarkusega ma ütlen, et paljud
Vabaerakonna hääled, ja osalt ka EKRE omad, oleks tulnud sulle.
Sügisel läksid sa koos Arbo ja lastega ära Hiinasse.
Uut filmi ja saadet tegema.
Minul algas plaan B. Muutusin “sisserändaja pojaks
roosas erakonnas.” Oijeh. Ega meie rahvas naljast aru saa. Või kui saabki,
siis pärast aastaid kestnud pingutamist. Mul oli oma nalja "mahamüümiseks" aega
vaid neli kuud.
Nendest neljast kuust kirjutan ma sulle kunagi
eraldi. Ülimalt põnev aeg oli.
Aga praegu ütlen ma sulle ühte – järgmine kord tuleb
see asi ära teha. Ei ole nii, et Vabaerakond ja EKRE on kogu söötis maa üles
kündnud ja kõik praod kinni toppinud. Nagu juba tavaks, ei tulnud seegi kord 35
protsenti valimisõiguslikest välja. Nende kättesaamine on ülesanne sulle. Suur
ja ilus ülesanne tulevikuks.
P.S. Ütle Arbole, et ta hoiaks kindlasti alles kogu materjali, mis sai suvel meie ajurünnakute ajal filmitud. Sellest saaks nelja aasta pärast algava “Peaministri” seriaalile hea sissejuhatuse.
P.P.S. Ma ei karda, et keegi võiks selle idee pihta panna. Nüüd, kui ma selle välja lobisesin. Selle teostamiseks on vaja just nimelt sind. Keegi teine ei suuda sind asendada.
Törts sõdurijuttu II
Kaitseväe suurõppus "Siil" läheneb. Jumal tänatud! Pihkva oblastis harjutavad vene langevarjurid just praegu vastase lennuvälja hõvamist. Vastupidiselt kujunenud tavale naabreid õppustest teavitamata. Mistõttu Martin Hurt (Kaitseuuringute Keskuse asedirektor) pidas vajalikuks hoiatada, et niisugustest õppustest võib alata rünnak Baltimaade vastu.
Seega peaks meil käima vastuseks alaline suurõppus, permanentne "Siil", hoogtöö lauavirnade varumiseks, et saaks lüüa serviti.
Mina olen "Siilil" psy-ops ohvitser.
Seni olen olnud õppustel jalaväe rühmaülem, olen olnud pataljoni staabis luureohvitser, ja nüüd siis selline amet.
Ma ei tea, mis ma seal tegema hakkan, aga igaks juhuks koostan isiklikku väliraamatukogu. Põhiliseks teoseks on Mart Laari "Sügissõda." Innustav tekst sellest, kuidas meie vanavanavanaisad peksid 1939.aasta sügisel üle piiri tunginud Punaarmeed.
Tibladele antakse Laari raamatu esimeses osas vahvasti molli. Teose teise osaga pole autor veel välja tulnud, aga ma oletan, et seal kirjeldatakse Soome NSV reeturlikku käitumist. Kuidas Porkkalast startinud punakotkad käisid Tallinnat pommitamas. Uus reaalsus.
Oletame, et psy-ops ohvitseri üheks tööks on jälgida omade meeste meeleolu.
Mu vaimusilmas kangastuvad ühised istumised lõkke ümber, kus me arutame Laari "Sügissõda."
Ent siin on üks probleem. Nimelt tuleb eeldama seda, et reservväelaste hulgas on palju sisserändajate poegasid ja tsiviilokupante (Lauri Vahtre, tervitused!) Kas võib nende hulk ulatuda viiendikuni või lausa neljandikuni püssi alla kutsutavate meeste hulgast?
12 000 mehest võib olla kaks kuni kolm tuhat sisserändovitši-tsiviilokupanti.
Pärast seda, kui ma olen neile selgeks teinud Eesti Vabariigi teise iseseisvusaja vaimse hetkeseisu (Urmas Sutrop, tervitused!), ei jää mul järgmise sammuna üle muud, kui panna mehed kolonni ja viia nad Eesti Sõjaväepolitsei lähima üksuse juurde, kus me tõstame käed üles. Anname relvad ära. Palume end võtta sõjavangi.
Tsiviilokupant ei saa olla usaldusväärne reservist. Mõistate, tsivilistitolgused?
Ja siis muutub "Siili" üheks põhiliseks harjutusülesandeks suure hulga sõjavangide mentlemine.
Peaks aegsasti mõtlema, kas:
1) me jääme sõja lõpuni sõjavangilaagrisse
2) moodustada meist trahvikompaniid, andes meile võimaluse lunastada oma süü
Peaks aegsasti selle läbi arutama. Sõjajaloolase ja Afganistani veterani Igor Kopõtiniga. Ehk ka Yana Toomi poja Korneiga. Neid on palju, kellega seda arutada. Mu esimese suuurõppuse "Kindel Linn" ajal oli mu rühmas vene keelt kõnelenud inimesi lausa kolmandik. Huvitav, kus nad nüüd on ja mis on neist saanud?
Kui meie - sisserändajate pojad - sõjavangilaagris sitsime, võiks meile tulla loenguid pidama minu lemmikpoliitik Jürgen Ligi.
Ta jääb igavesti mu mällu nii nagu ta 2005.aastal oli jutusaates "Unetus", milles ta propageeris palgaarmeed. Tookord olid saates ka mingid vene keelt kõnelenud jorsid, kes kiitsid Pihkva dessantdiviisi (sedasama, mille pärast Martin Hurt on ärevil), öeldes, et see sõidab Eestist üle kordagi komistamata.
Kaitseminister Ligi laskis neil rahulikult rääkida. Ei reageerinud. Käitus nagu vene jorsside fellaator.
(Näib nii, et teda jätkub ainult noore Ossonovski korralekutsumiseks.)
Jah, ta võiks esineda sisserändovitšide sõjavangilaagris. Pärast seda moodustame juba ise vabatahtlikult trahvikompaniid ja läheme rindele.
Keegi peab ju härra Ligit kaitsma.
Kõiki neid ülespumbatud lihaste või ettesöödud kõhtudega jobusid, kes poseerivad lahingumasinate või Kaitseväe Lahingukooli sildi taustal.
Selline on plaan. Või on kellelgi midagi paremat välja pakkuda?
Seega peaks meil käima vastuseks alaline suurõppus, permanentne "Siil", hoogtöö lauavirnade varumiseks, et saaks lüüa serviti.
Mina olen "Siilil" psy-ops ohvitser.
Seni olen olnud õppustel jalaväe rühmaülem, olen olnud pataljoni staabis luureohvitser, ja nüüd siis selline amet.
Ma ei tea, mis ma seal tegema hakkan, aga igaks juhuks koostan isiklikku väliraamatukogu. Põhiliseks teoseks on Mart Laari "Sügissõda." Innustav tekst sellest, kuidas meie vanavanavanaisad peksid 1939.aasta sügisel üle piiri tunginud Punaarmeed.
Tibladele antakse Laari raamatu esimeses osas vahvasti molli. Teose teise osaga pole autor veel välja tulnud, aga ma oletan, et seal kirjeldatakse Soome NSV reeturlikku käitumist. Kuidas Porkkalast startinud punakotkad käisid Tallinnat pommitamas. Uus reaalsus.
Oletame, et psy-ops ohvitseri üheks tööks on jälgida omade meeste meeleolu.
Mu vaimusilmas kangastuvad ühised istumised lõkke ümber, kus me arutame Laari "Sügissõda."
Ent siin on üks probleem. Nimelt tuleb eeldama seda, et reservväelaste hulgas on palju sisserändajate poegasid ja tsiviilokupante (Lauri Vahtre, tervitused!) Kas võib nende hulk ulatuda viiendikuni või lausa neljandikuni püssi alla kutsutavate meeste hulgast?
12 000 mehest võib olla kaks kuni kolm tuhat sisserändovitši-tsiviilokupanti.
Pärast seda, kui ma olen neile selgeks teinud Eesti Vabariigi teise iseseisvusaja vaimse hetkeseisu (Urmas Sutrop, tervitused!), ei jää mul järgmise sammuna üle muud, kui panna mehed kolonni ja viia nad Eesti Sõjaväepolitsei lähima üksuse juurde, kus me tõstame käed üles. Anname relvad ära. Palume end võtta sõjavangi.
Tsiviilokupant ei saa olla usaldusväärne reservist. Mõistate, tsivilistitolgused?
Ja siis muutub "Siili" üheks põhiliseks harjutusülesandeks suure hulga sõjavangide mentlemine.
Peaks aegsasti mõtlema, kas:
1) me jääme sõja lõpuni sõjavangilaagrisse
2) moodustada meist trahvikompaniid, andes meile võimaluse lunastada oma süü
Peaks aegsasti selle läbi arutama. Sõjajaloolase ja Afganistani veterani Igor Kopõtiniga. Ehk ka Yana Toomi poja Korneiga. Neid on palju, kellega seda arutada. Mu esimese suuurõppuse "Kindel Linn" ajal oli mu rühmas vene keelt kõnelenud inimesi lausa kolmandik. Huvitav, kus nad nüüd on ja mis on neist saanud?
Kui meie - sisserändajate pojad - sõjavangilaagris sitsime, võiks meile tulla loenguid pidama minu lemmikpoliitik Jürgen Ligi.
Ta jääb igavesti mu mällu nii nagu ta 2005.aastal oli jutusaates "Unetus", milles ta propageeris palgaarmeed. Tookord olid saates ka mingid vene keelt kõnelenud jorsid, kes kiitsid Pihkva dessantdiviisi (sedasama, mille pärast Martin Hurt on ärevil), öeldes, et see sõidab Eestist üle kordagi komistamata.
Kaitseminister Ligi laskis neil rahulikult rääkida. Ei reageerinud. Käitus nagu vene jorsside fellaator.
(Näib nii, et teda jätkub ainult noore Ossonovski korralekutsumiseks.)
Jah, ta võiks esineda sisserändovitšide sõjavangilaagris. Pärast seda moodustame juba ise vabatahtlikult trahvikompaniid ja läheme rindele.
Keegi peab ju härra Ligit kaitsma.
Kõiki neid ülespumbatud lihaste või ettesöödud kõhtudega jobusid, kes poseerivad lahingumasinate või Kaitseväe Lahingukooli sildi taustal.
Selline on plaan. Või on kellelgi midagi paremat välja pakkuda?
Tellimine:
Postitused (Atom)