Kiri Tuulile

Heia, kallis maailmarändur. 
Kui kiiresti kodumaa uudised Yunnani mägedesse jõuavad? Valimised olid ära. Filmimees Artur Talvik tuli, nägi ja võitis.

See ei anna mulle rahu. Sina oleksid teinud sama tulemuse. Sinu TV-erakond. Mille loomise asjus me eelmise aasta märtsist alates koosolekuid pidasime.

Ok, see oli hullumeelne plaan. Plaan, mille peale pole Eestis keegi tulnud. Tegelikult ei kusagil maailmas – alustada uue erakonna kokkupanekut TV-s jooksva sarjana. Et minna siis telehooaja lõpus valimistele. Erakonnaga, mis on paarisaja tuhande vaataja silme ees kokku pandud.

Oijee, kuidas me vaidlesime! Kas TV seriaal on vaid abistava iseloomuga tegevus n-ö “tõsise” parteiloomise juures? Nagu arvasid Jaan ja Silver. 
Mina olin algusest peale vastupidisel arvamusel. TV-s toimuv ongi kogu parteitöö. Parteikontor ja TV toimetus on üks ja seesama. Ja sina, Tuuli, oled saatejuht ning peaministri kandidaat ühes isikus.

Millega sul oli alul raske nõustuda. Aga siis sa kunagi ütlesid, et kurat küll, ega ma Taavi Rõivasest lollim ole. Teeme ära!

Sest mis on sinu trump? Oskus rääkida keerulistest asjadest hästi lihtsalt. Televaatajale arusaadavas keeles. Noh, oli teisigi trumpe. Silver oli projekti suhtes ülimalt skeptiline, aina rõhutas, et sina, Tuuli, oled muidugi tore ja tark inimene, aga paraku peetakse sind kõigest mingiks meelelahutajaks. Sinu kuulutamine peaministriks oleks jabur.

Mina vaidlesin vastu, et nii ongi võimalik kõiki pidevalt üllatada. Oppaa!, kallis publik, Tuulil on majandusharidus! Ja nüüd, hops!, räägib Marine Le Peniga prantsuse keeles.  Näiteks Euroopas maad võtvast populismist :) See olnuks seriaal nagu “Minu veetlev leedi”, kokniplikast suurilmadaamiks. Tähendab – meelelahutustegelasest kasvab poliitik.

Arutasime tookord Islandi koomiku ja raadiohääle Jon Gnarri saamist Reykjaviki linnapeaks. Kuidas ta loos omaenda partei nimega “Parim Erakond” ja saavutas sellega valimisvõidu.

Kui see on võimalik Islandil, siis miks mitte Eestiski?      

Mul ei lähe meelest plakat sinu kontori seinal. Mäletad vahejuhtumit möödunud suvel, kui meie järjekordne koosolek sai läbi. Silver, Jaan, Karli, Kaarel ja see noor poiss, reklaamispetsialist, olid lahkunud, aga meie, sinu lähemad sõbrad, ei raatsinud veel minna. Jäime esikusse lõõpima. Kes see oli, kes vaatas seinale kinnitatud “Saladuste” plakatit ja hüüatas, et kuulge!, võtame sama põhja ja lihtsalt muudame paari sõna. Mida suure naeruga sealsamas tehtigi. Saade “Peaminister”, mille käigus pakutakse rahvale “plahvatuslikke” seadusi elust enesest.

Just sel hetkel haaras mind usk projekti õnnestumisse. Poliitika ei pea olema surmtõsine asi. Rangetes ülikondades meeste pärusmaa, kes räägivad senistest saavutustest, lubades seejärel taevariigis ootavat õndsust.  Mäletad, kui Arbo meie nõupidamisi kaameraga salvestas, siis tuli paar korda arutusele, kas sinusugune naine, valgete mummudega punases pluusis, ikka mõjub piisavalt poliitikuna. Mõjusid küll. Just sellistest koosolekujuhatajatest ongi karjuv puudus.

Aga siis juhtus midagi. Augusti alguses. Sa ütlesid kunagi, et televisiooni bossid ei ole enam projektist sillas. Telestaar poliitikas, boring nagu…, khm, kultuur.

Aga midagi oli veel. Sa kunagi mainisid nagu vastutahtmist, et “indastri” on häiritud oma publikumagnetite põgenemisest. Kes hakkab telele pappi teenima, kui “rahamasinad” lähevad Riigikokku?

Ent peamine oli ikkagi see uudsuse kadu. Kui juba Mihkel Raud läheb poliitikasse, siis Tuuli Roosma samasugune samm kaotab ainulaadsuse.

Lollus! Mihkel Raud, Tanel Talve või Maire Aunaste olid erakonna lihtliikmed. Nad ei kujundanud programmi. Nende tööks oli tuua oma erakondadele hääli. Kogu lugu. Aga sina, Tuuli, oleksid olnud Teie Kõrgeausus Erakonna Pealik. Käilakuju. Menüü koostaja. A ja O. See on vägagi teistsugune positsioon.

Krt küll, sellest oleks tulnud hooaja vaadatuim saade! Järgneva poliitilise sensatsiooniga. Tagantjäreletarkusega ma ütlen, et paljud Vabaerakonna hääled, ja osalt ka EKRE omad, oleks tulnud sulle.

Sügisel läksid sa koos Arbo ja lastega ära Hiinasse. Uut filmi ja saadet tegema.

Minul algas plaan B. Muutusin “sisserändaja pojaks roosas erakonnas.” Oijeh. Ega meie rahvas naljast aru saa. Või kui saabki, siis pärast aastaid kestnud pingutamist. Mul oli oma nalja "mahamüümiseks" aega vaid neli kuud.

Nendest neljast kuust kirjutan ma sulle kunagi eraldi. Ülimalt põnev aeg oli.

Aga praegu ütlen ma sulle ühte – järgmine kord tuleb see asi ära teha. Ei ole nii, et Vabaerakond ja EKRE on kogu söötis maa üles kündnud ja kõik praod kinni toppinud. Nagu juba tavaks, ei tulnud seegi kord 35 protsenti valimisõiguslikest välja. Nende kättesaamine on ülesanne sulle. Suur ja ilus ülesanne tulevikuks.

P.S. Ütle Arbole, et ta hoiaks kindlasti alles kogu materjali, mis sai suvel meie ajurünnakute ajal filmitud. Sellest saaks nelja aasta pärast algava “Peaministri” seriaalile hea sissejuhatuse.

P.P.S. Ma ei karda, et keegi võiks selle idee pihta panna. Nüüd, kui ma selle välja lobisesin. Selle teostamiseks on vaja just nimelt sind. Keegi teine ei suuda sind asendada.