“SISSERÄNDAJA POEG” SISSERÄNNU MAAL

Kuidas Andrei Hvostov käis Berliinis põgenikekriisi uurimas ja kuidas üks

leedi Pakistanist aitas tal toimuvast õigesti aru saada



Pühapäev, 11.oktoober.

Berliin. Olen siin, et saada ülevaade ajastu painest. Õhtumaailma hukust

huvituvaid ajakirjanikke on kogunenud kuraditosin. Ida-Euroopast, Kanadast,

Aafrikast, Lõuna – ja Ida-Aasiast.

Saan jutuotsale ühe leediga Pakistanist. Püüan teda lõbustada teemakohase

naljaga, et minu middle name on “Sisserändaja Poeg.” Leedi vaatab mind

arusaamatust väljendava näoga. Siis räägin talle sellest, kuidas erinevast

rahvusest inimestel võib kogu see meie rahvuspoliitiline “traali-vaali”

perekonnaelu tuksi keerata. Põhjustada lahkuminekut. Nüüd saab leedi aru.

“Sama juhtub vahel ka Pakistanis”, resümeerib ta. Olen leidnud endale esimese

sõbra.

Esmaspäev, 12.oktoober.

Päev algab rahvastikuspetsialisti loenguga. Panen kõrva taha olulise fakti:

Saksamaalt Türki läheb praegu rohkem inimesi kui Türgist Saksamaale.

“Vanamuulased”, nagu üks meie kirjanik on mõiste leiutanud, lahkuvad põlisele

kodumaale.

Edasi Kanzleramti, kus kohtume inimesega, kes töötab lohiseva nimega

valitsuskomisjonis. Ta tegeleb migrantide, põgenike ja

integratsiooniküsimusega. Ülimalt energiline naine, kelle vanemad emigreerusid

kunagi 70-tel Iraanist siia. Ta püüab meile sisendada, et sündmused on

valitsusel kõrvupidi peos. Tema optimistlikku juttu kuulates ei läinud asi sugugi

selgemaks, pigem vastupidi. Ent üks on selge – ta pani esitlusringi ajal tähele, et

ma olen Eestist. Ühel hetkel rõhutas ta mulle otse silma vaadates, et Eesti käitub

antud kriisis ebasolidaarselt.

Liibanoni ajakirjanik teatab Kanzleramtist lahkumisel mulle tunnustavalt:

“Kuule, see naine oli sinu peale ikka väga vihane.”

Võib-olla. Eesti päritolule lisaks tegin selle patu, et küsisin talt, kas Saksamaal

on olemas plaan edaspidiseks ja millal saabub põgenike vastuvõtu piir? Selle

küsimuse arutamisega libisesime Iraani päritolu sakslannaga imekähku

üldfiloofilisesse ookeani.

Esimese päevaga on siis tööjaotus paigas. Mina ja liibanonlanna oleme

sakslastele pinnuks tagumikus.

Teisipäev, 13.oktoober

Hommikul on ümarlaud Saksa siseministeeriumis.

Kaks olulist ametnikku, valdkondade juhid.

Mingi hetk hakkasin kahetsema, et ma ei tõmmanud paberile kriipsu iga kord

kui kõlas "we don´t know." Poolteise tunni sees kõlas see vähemalt viis korda.

Kui küsida prognooside kohta, kui küsida numbrite kohta - we don´t know.

Ja siis äkki sinna sekka "don´t write any numbers!"

Nad seletasid miks. Väide 800 000 põgenikust, keda Saksamaa oli väidetavasti

valmis vastu võtma, läks ringlusesse sel moel, et siseministeeriumi ametnikud

püüdsid suve lõpus prognoosida, kui palju neid VÕIKS tulla Saksamaale. Arv

lekkis ajakirjandusse ja omandas korraga uue tähenduse - kui palju on

Saksamaa VALMIS vastu võtma. 

Tegelikult ei olnud. Aga number levis imelisel kombel nagu Ali-Baba

muinasjutus Lähis-Itta, ja seal võeti seda kui lubadust.

Valitsus töötab praegu ad hoc režiimis. Kriisijuhtimine. Kusjuures

usaldusväärsed andmed puuduvad. Hommikul minnakse tööle teadmisega, et

eks me õhtul näeme, kui palju neid siis täna saabus.

Saksa ametnik, kes korrutab nagu kellakägu "I don´t know" on midagi

enneolematut.

Lõuna ajal ühes iraani restoranis satume kokku Saksa jalgpallikoondise

peatreeneriga. Kogu meie seltskond elektriseerub. Isegi vietnamlased. Tehakse

pinutäis selfiesid kõrvu herr Löwiga.

Meie koos Pakistani leediga ei allu massipsühhoosile. Räägime olulisest.

Kolmapäev, 14.okt.

Sai külastatud välisministeeriumi.

Täna kõlas uus mõte - we have figures, we don´t have a plan.

See on juba edasiminek, sest eile polnud isegi numbreid.

Töö nendel kohtumistel käib sedasi, et enne küsimuse esitamist oodatakse meilt

enesepaljastust - mis riigist keegi pärit on.

Ungari plika pole seni ühegi küsimusega välja tulnud. Olla Berliinis

põgenikekriisi infonädalal ungarlasena on veits ohtlik. Mina kui õilis rüütel

teatasin kohe esimesel päeval, et Eesti ei taha mingeid põgenikke ja Hungary is

our hero.

Üldiselt olen saavutanud seda, et mind pannakse igal kohtumisel tähele. Mitte

kõige sõbralikumalt. Täna küsiti välisministeeriumis (rohkem retooriliselt

muidugi), et mida teie siis antud olukorras teeksite?

Ma ei hakanud soovitama, et sunniks Aafrika Liitu selle probleemiga tegelema.

Ei öelnud ka seda, et põgenikud tuleb kohe tagasi saata sinna kust nad tulid.

Isegi seda ei öelnud, et sööge ise oma si…a.

Tunnistasin vaid, et antud paradigmas - demokraatia ja inimõigused kui meie

kohustus - ei saa mingeid lahendusi pakkuda. Saab pakkuda lahendusi uues

paradigmas. Aga see peab esmalt tekkima.

Lahkudes ütles üks välisministeeriumi ametnik mulle puhtas maakeeles "head

aega."

Juhuu, meid on märgatud!

Neljapäev, 15.okt.

Hommikul teen kohutava vea. Teatan kohvilauas Pakistani leedile, et ma

märkasin küll kui lõbustatud ilmega ta jälgis eile meie ümarlauda

välisministeeriumis. Möönan, et Saksamaa ja Euroopa põgenikeprobleemid on

Pakistani tegelikkuse kõrval kukimuki. Ja siis küsin, et miks ta üldse siia tuli?!

Leedi on võtnud minu suhtes nüüd külma hoiaku. Näib, et olen kaotanud sõbra.

Pärastlõunal kohtusime Bundestagi saadikutega. Siseasjade komisjonist.

Alustuseks tutvustati meid, mainides riike, kust tuleme.

Uhke on olla Eestist!

Nüüd juhtus siis juba kolmas kord selle nädala kestel, kui saksa poliitilise eliidi

esindaja vaatas mulle karmil pilgul otsa ja tuletas meelde, et Eesti käitumine

põgenikekriisis jätab soovida.

Kusjuures, pange tähele, tegemist polnud mitte väliskomisjoni liikmega vaid

saadikuga siseasjade komisjonist!

Tõrvikutega kõndijad - teie nägemus sellest, kuidas Rõivas ja Ko on Eesti maha

müünud ja kõik põhimõtted reetnud, transformeerub Berliini tinase taeva all

teadmiseks, et sakslaste hinnangul pole Rõivas teinud essugi.

Tänutunne Kreeka finantskriis ajal ilmutatud truuduse eest? See ei huvita

kedagi.



Reede 16.oktoober

Külastasime keskust, kuhu põgenikud tuuakse. Otse Baierist. 

Pealinn võtab vastu 5 protsenti põgenikest. On selline kvoot ja ei mingit

vingerdamist, et meie ei taha või ei suuda.

Suvel hinnati Berliini linnavalitsuses, et viis prossa on absoluutarvudes 20 000.

Praegu on see juba 50 000. Mis see aasta lõpus on, who knows..., tähendab

Teufel weiss.

Inimesed, kes asjaga vahetult tegelevad, n-ö inimesed põllul, ütlesid täna otse ja

sirgelt, et see on kollaps.

Aga nad teevad oma tööd edasi.

Pärast seda võtsime, ajakirjanikud omavahel, ühes Kreuzbergi kõrtsis mõned

õlled ja kirusime saatust - miks meid ei viidud põgenikekeskusesse kohe

esimesel päeval?! Saanuks kogu nädal poliitikutele ja ametnikele nina alla

hõõruda, et tore-tore, mis te siin meile räägite, wir schaffen es, meie saame

hakkame, aga põgenikekeskuste personal kergitab seepeale kulmu, et kes on

need "meie?"

Kes on need, kes sellega hakkama saavad? Fakt on see, et Berliinis püsib kogu

asi püsti vaid tänu kodanikuühiskonnale.

Augustis, kui ametkonnad ei teadnud kuidagi reageerida, hakkasid

põgenikeskuse naabruses elavad inimesed ise oma köökides suppi ja putru

tegema, et seda hädalistele jagada. Tõid neile vett. Ostsid kaubanduskeskustest

kärutäite kaupa kõiksugu tarvikuid. Lastele mähkmeid, naistele

hügieenisidemeid. Kaks nädalat nii. Siis alles ärkasid ka linnavõimud.

Põgenikeskus töötab seniajani suuresti tänu vabatahtlikele. Inimesed tõusevad

enne kukke ja koitu, teevad põgenikekeskuses paar tundi tööd ja siis liduvad

loengutesse (üliõpilased) või päristöökohta. Nii juba kaks kuud.

Registreerimiskoht (LaGeSo, piirkondlik tervise – ja sotsiaalamet), kus

mõnisada põgenikku tammub vihmaga tekkinud porimülkas, ei tekita

meiesugustes ajakirjanikes mingeid emotsioone. Kaheksakümnendatel nägi

keskmise suurusega vene raudteevaksal samamoodi välja. Aga Saksamaa oludes

on see muidugi katastroof.

Kuuleme vastutavalt linnaosa meerilt, kui nördinud nad on selle üle, et valitsus

ei hakanud kohe kriisirežiimis tööle. Punasel Ristil on kriisplaan, Bundeswehril

samuti, aga valitusel pole. Noogutan. See ei ole enam see Saksamaa, millega

oleme harjunud. Sakslased on ikka olnud maailma kõige vingemad planeerijad.

Nüüd on mindud improviseerimise teed. Meer noogutab väsinult.

Õhtul tõmbame ajakirjanike pundiga otsad kokku. Meeleolu on süngevõitu,

prognoosid pessimistlikud. Rõhutan taas, et viimati tegutses Saksamaa sama

seikluslikult aastatel 1939-45. Lihtsalt teeme midagi. Ja siis vaatame, mis

juhtub. Tagajärjed on teada.

Siis võtab sõna leedi Pakistanist. Ütleb, et ta ei saa ülepea aru viimase päeva

apokalüptilistest meeleoludest. Mis tähendab, et Saksamaa ei saa hakkama?

Näete, Pakistanis on miljonid oma kodu kaotanud, aeg-ajalt lendab õhku

korraga kaheksakümmend inimest, kuberneri tapab tema enda ihukaitsja, sest

kuberner on midagi valesti öelnud pühade usutõdede kohta, aga elu läheb ikkagi

edasi. Mis on Saksamaas nii erilist, et nemad siin ei saa oldud ja tehtud? Mida te

nüüd kõik ägate?!

Korraga saab mulle selgeks, et ma olen Pakistani leedit mõistnud algusest peale.

Teda tõesti lõbustas kogu see asi. Võibolla ta oletas, et ma heidan talle seda ette.

Ei heitnud.

Kui me lõpuks hüvasti ütleme, oleme taas sõbrad.