Mina, Tammsaare

Kui Anton Hanseni surmast sai täis piisavalt palju aega, et tema looming poleks enam kaitstud võimalike plagiaatorite-pilastajate eest, tegi üks kirjastus mulle ettepaneku kirjutada uus „Tõde ja õigus“; teha seda omaenda äranägemise järgi – kas teha ümber näiteks esimene osa, või, mis mulle endale tundus märksa huvitavam, lisada epopöale uus, kuues osa.

Võimalusi selleks jättis Anton Hansen hulganisti. Võiks kasvõi kirjutada lahti, mis juhtus Indreku tugeva ja jõulise venna Andresega, kes lahkus Vargamäelt igaveseks. Läks kroonusse, sealt Vene-Jaapani sõtta, et siis jäljetult kaduda. Kirjanik jättis siin otsad lahti; isale ei saadetud poja surmateadet. Ei tea oma venna saatusest midagi ka Indrek. Kuni viienda osa lõpuni ei tea. Andres lihtsalt haihtub, kaob ajaloopöörisesse.

Ja mis, või täpsemini kes, võis noorest Andresest saada? Ta võis Mandžuurias sõdides sattuda sõjavangi, sealt põgeneda ükskõik mis suunas, sattuda lõpuks Indiasse, Austraaliasse, Ameerikasse. Ta võis hiljem osaleda Vene kodusõjas nii punaste kui valgete poolel. Kui esimest, siis ta võis naasta kodumaale 1939.aastal väga ebameeldiva missiooniga. Vana vintske kommunistina, kes on mingil arusaamatul kombel stalinlikest puhastustest puutumata jäänud.

Muidugi võinuks temast saada Ameerikas üks väga edukas ärimees. Tal oli nutti, tahet, tema taip oli kiirem kui vanal Andresel. Aga Ameerikasse jõudnuna oleks ta kindlasti endast kodumaale teada andnud, saatnud Vargamäele kirja, susanud sinna vahele ehk kümnedollarilisegi. Ent ei midagi sellist. Me ei tea noorest Andresest midagi, tema saatus on müsteerium.

Oleks Tammsaarele antud veel mõned eluaastad, kas ta oleks selle müsteeriumi lahendanud? Oleks… Küllap suri kirjanik õigel ajal, punased poleks talle „Tõe ja õiguse“ kolmandat osa andeks andnud. Seda osa, mida meil pea üksmeelselt kõige nõrgemaks peetakse, ja seda vaid seepärast, et enamasti tuntakse seda kärbitud versioonina. Algupärane tekst on halastamatu analüüs punase võimu olemusest, ennustus tulevasteks õudusteks.  Selle ilmumine 1954.aastal kärpimata kujul on sõna otses mõttes ime. Imede ime!    

Millegipärast seondub noore Andrese võimalik saatus mulle Tammsaare mõttekäiguga, mis kõlab 1934.aastal avaldatud artiklis “Õnnelikest ja õnnetuist aegadest” järgmiselt:

“Me olime arvanud ülimaks õnneks, kui eesti mehed ise ajaksid Eesti asju, sest meile näis, et eesti mees on Eesti asju ajades sootuks eriline mees. Temal pidid olema mingisugused erilised voorused, mis puudusid venelasel, sakslasel ja isegi rootslasel, kes olid meid kordamööda meie üle valitsenud. /…/

Nõnda siis sündis, et kui saavutasime riikliku iseseivuse ja eesti mees hakkas ajama Eesti asju, siis pettusime temas. Meie leidsime, et temal puuduvad unistatud voorused, nagu polekski ta õige mees. Tema tahaks, nagu iga teinegi, äri ajades saada võimalikult suurt kasu ja tasuda võimalikult väikesi makse; tema näeks hea meelega, et tema palka kõrgendataks ja tööd vähendataks; tema armastab onupojapoliitikat; tema pistab vahetevahel käe riigi tasku; tema jätab oma võlad maksmata ja teeb pankrotte; ta võltsib veksleid ja mõnikord süüdistatakse teda isegi altkäemaksu võtmises; ta kujub intriige ja kasutab demagoogiat võimu ahnitsedes; ta tõrvab ausaid ja lupjab autuid, kui seda nõuab isiklik või parteikasu; ta on võimuahne, nii et iga parteiliige tunneb end liidrina, iga ministeeriumi uksehoidja ministriabina; tal on üldse kõik omadused, mida oleme näinud ja kuulnud olevat kõigil teistel võimukandjail. Aga niisugusena ei kujutlenud keegi eesti meest, kui ta mõtles oma riigist.“  (Kogutud teosed, 17 kd, lk. 54)

Ehe Tammsaare! Kriitiline, läbinägelik, mittte kunagi mitte kellelegi pugev. Me võiks Eesti ajalehtede arvamustoimetused paariks kuuuks puhkusele saata, täites veerud Tammsaare kunagiste tekstidega. Need on ikka veel päevakohased. Või on need taas päevakohased?

Indrek Paas, kelle kujunemislugu ongi suurteose sisuks, vaatas eesti meeste askeldusi osavõtmatult pealt. See on „Tõe ja õiguse“ neljanda osa hoiatus. Viiendas osas Indrek rehabiliteerib end, ta loob Vargamäele kodanikuühiskonna, pannes ümbruskonna inimesed ühise kasu nimel koos tegutsema, ta annab alternatiivi Tammsaare esseisti kirjeldatud „eesti mehele“ – kasu- ja võimuahnele  – kes oli riigiehitajana oma maine täis teinud.

Mida võis sellel ajal teha noor Andres? Vene-Jaapani sõjas kaduma läinud Vargamäe pärija?  Aga äkki tuli ta kodumaale tagasi 1924.aasta detsembrimässu ajal? Indrek kui pehmeloomuline intellektuaal pidanuks siis ruumi tegema ühele alternatiiv, sellele kõige kohutavamale. Samale, mille pärast me seniajani kõõksume verist sappi.

See ettepanek, teha „Tõe ja õigusega“ midagi edasi, või teha midagi uut, kõlas neli aastat tagasi. Ma olen mõtet veeretanud siia ja sinna, pannud selle lõplikult kõrvale ja siis jälle välja kraaminud.

Aga Tammsaare on nende kõhkluste ajal muutunud mulle aina lähedasemaks. Nüüd oleme sattunud imelisel moel isegi ühte erakonda. Asjaolu, mille üle on ilkunud kõik, kel vähegi viitsimist.

See ei häiri mind. Me oleme Tammsaarega ühes parteis. Meil on isegi initsiaalid samad – AH. Ja kopsuhäda on meil mõlemal, ja mõlemad oleme eesti ajakirjanduses avaldanud tekste, esseedeks nimetatuid, mis on ümbritseva suhtes õige kriitilised.

Isegi näidendi külmetavast kuningast oleme mõlemad kirjutanud – temal on see Kuningas, minul on see Poliitik, seesama, kelle lahkumist ei suuda keegi ära oodata.

Muidugi on erinevus rohkem kui sarnasusi. Anton Hansen on suur kirjanik, mina pean veel kõvasti pingutama selleni jõudmiseks. Ja suuruseni jõudmine pole üldsegi kindel.

Lööks õige käega, ei püüdlekski, ei pingutaks…

Kuni satud lugema midagi sellist: „Laura oli magama jäänud. Magades tundus naine armas, ilus, süütu, habras ja mis peamine – oma. Nad olid mõlemad vahepeal vanemaks jäänud, aga ka targemaks saanud, nad kuulusid kokku. Ta haaras kauni abikaasa kõvasti enda tugevasse mehelikku embusesse ja uinus. Homme pidi väikeses kenas Läänemere äärses riigis tulema taas kaunis päev. Rahvakillu jaoks kes oli pärinud esiisade töökuse, rootslaste uhkuse, sakslaste täpsuse, juutide kavaluse ja venelaste temperamendi. Olukord ei paistnudki enam nii lootusetu. Elada võis!” 

See on Eesti kirjanduse tähtteos“Diskreetne passioon” alapealkirjaga “Filosoofiline reality-romaan elust banaanivabariigis”, mille autoriks on Urmas Espenberg. See oli selle romaani viimane lõik.

Nii anti-Tammsaarelik kui üldse võimalik.

Ma peaks ikkagi noore Andrese valla päästma. Ta välja otsima suure maailma avarustest või Venemaa põrgusügavustest.

Muidu läheb see meie eneseimetluslik-enesehaletsejalik ühiskond omadega täitsa pekki.