Loomake, kellega ma tõtt vaatan, elab perekond Seppelite juures. Mina olen Katrin Seppeliga seotud sel moel, et ta oli Elamusaasta juures pikemat aega projektijuht ja viis mind kohtuma erinevate koolide õpilastega. Sai käidud koos Narvas, Haapsalus, Maardus.
Aarne on olnud väga pikka aega Postimehes tegevtoimetaja, siis juhtis Riigiportaali, ja nüüd on taas Postimehes tagasi. Oleme temaga kaaskannatajad ajakirjanduslikul põllul :)
Kassi nimi on ametlikult Väike Kiisu. Kiibistamise ajal antakse loomale pass ja seal ongi vaat selline nimi kirjas.
Loomake saabus Seppelite juurde ühe lauakoorma "lisandina." Draamateatris parandati aastaid tagasi katust; selle tulemusena tekkis teatrimaja kõrvale suur hunnik muidu täitsa korralikke laudu, mis olid paraku tihedalt kahekümne sentimeetri pikkuseid naelu täis. Iga laud justkui keskaegne sõjariist "morgenstern" (ogaline sõjanui.)
Need oleks läinud muidu prügimäele, aga Aarne sai jaole. Et toodagu need hoopis talle. Kütteks või nii.
Toodigi. Suure veoauto kastitäis, mis valati pärast pikemat manööverdamist, õuepinnasesse kinnijäämist, väljatirimist ja mitu tundi kestnud segadust Seppelite maja taha maha.
Kui saabus vaikus, kuulis Aarne lauahunnikust piiksuvat häält.
Ja seal ta oligi - laudade vahele tekkinud tühikus, mille ümber turritasid hirmsad roostetanud naelad.
Kuidas ta oli ellu jäänud?! Ime, ei muud.
Seppelitel oli juba üks kass. Suur Kõuts. Röövlinägu, kes kodus suurt ei püsinud, kelle elu mõtteks oli käia Nõmme peal kräuklemas.
Suurele Kõutsile ei meeldinud mingi kassipoja-niru väljailmumine kohe üldse.
Ükspäev ta keerutas vihaselt sabaga ning kõndis minema. Lõplikult. Paari aasta pärast, kui hakati renoveerima Nõmme turgu ja seal tegutsenud kassibande kinni püüti, helistati Katrinile loomade varjupaigast rõõmusõnumiga, et tema kass on välja ilmunud (inimesed, kiibistage oma lemmikuid, siis saate jälgida nende elukäiku!). Katrin ei taibanud tükk aega, millest jutt. Ütles, et tema kass istub ahju otsas ja tal pole sellist nägugi peas, et kavatseks kusagile ära kaduda.
Kuna korraga sähvatas pähe, et ossa raks!, see peab olema aastaid tagasi kodunt lahkunud Suur Kõuts. Katrin seletas siis asja ära - no et kassi toomine vanasse kodusse ei oma mingit mõtet, sest tüüp kaob kohe nelja tuule poole. Nagu tal kombeks. Varjupaigas lubati, et Suurt Kõutsi ei panda magama vaid orgunnitakse talle uus elu (oijeh, kõlab nagu munade mahavõtmine...) ja nii jäigi.
Aga Väike Kiisu tänavale ja võõrastesse õuedesse ei kipu.
Ma arvan, et kassidel on täpselt teada, kui palju on neile antud üheksast elust veel alles.
Esimene kupong rebiti ära sel hetkel, kui lauakoorem tõsteti Draamateatri juures veoauto peale. Ja nii neid muudkui läks: teekattes olevates aukudes loksudes, punase fooritule ees pidurdades, Rahumäe teel kurvi võttes, lõpuks Seppelite õues lauakoormat maha kallutades. Hea et selle ülimalt ohtliku teekonna hinnaks oli vaid kaheksa elu. Võinuks minna ka kaheksakümmend kaheksa.
Ja seda viimast elu - üheksandat - hoiab Väike Kiisu hoolega.
Kõige kindlam on püsida kodus ahju otsas.
Sealt ma ta jõululaupäeva õhtul kätte saingi.
mine rända jälle välja, käopoeg
VastaKustuta