Kui Anton Hanseni surmast
sai täis piisavalt palju aega, et tema looming poleks enam kaitstud võimalike
plagiaatorite-pilastajate eest, tegi üks kirjastus mulle ettepaneku kirjutada
uus „Tõde ja õigus“; teha seda omaenda äranägemise järgi – kas teha ümber
näiteks esimene osa, või, mis mulle endale tundus märksa huvitavam, lisada
epopöale uus, kuues osa.
Võimalusi selleks jättis
Anton Hansen hulganisti. Võiks kasvõi kirjutada lahti, mis juhtus Indreku
tugeva ja jõulise venna Andresega, kes lahkus Vargamäelt igaveseks. Läks
kroonusse, sealt Vene-Jaapani sõtta, et siis jäljetult kaduda. Kirjanik jättis
siin otsad lahti; isale ei saadetud poja surmateadet. Ei tea oma venna
saatusest midagi ka Indrek. Kuni viienda osa lõpuni ei tea. Andres lihtsalt
haihtub, kaob ajaloopöörisesse.
Ja mis, või täpsemini kes,
võis noorest Andresest saada? Ta võis Mandžuurias sõdides sattuda sõjavangi,
sealt põgeneda ükskõik mis suunas, sattuda lõpuks Indiasse, Austraaliasse,
Ameerikasse. Ta võis hiljem osaleda Vene kodusõjas nii punaste kui valgete
poolel. Kui esimest, siis ta võis naasta kodumaale 1939.aastal väga ebameeldiva
missiooniga. Vana vintske kommunistina, kes on mingil arusaamatul kombel
stalinlikest puhastustest puutumata jäänud.
Muidugi võinuks temast
saada Ameerikas üks väga edukas ärimees. Tal oli nutti, tahet, tema taip oli
kiirem kui vanal Andresel. Aga Ameerikasse jõudnuna oleks ta kindlasti endast
kodumaale teada andnud, saatnud Vargamäele kirja, susanud sinna vahele ehk
kümnedollarilisegi. Ent ei midagi sellist. Me ei tea noorest Andresest midagi,
tema saatus on müsteerium.
Oleks Tammsaarele antud
veel mõned eluaastad, kas ta oleks selle müsteeriumi lahendanud? Oleks… Küllap
suri kirjanik õigel ajal, punased poleks talle „Tõe ja õiguse“ kolmandat osa
andeks andnud. Seda osa, mida meil pea üksmeelselt kõige nõrgemaks peetakse, ja
seda vaid seepärast, et enamasti tuntakse seda kärbitud versioonina. Algupärane
tekst on halastamatu analüüs punase võimu olemusest, ennustus tulevasteks
õudusteks. Selle ilmumine 1954.aastal
kärpimata kujul on sõna otses mõttes ime. Imede ime!
Millegipärast seondub noore
Andrese võimalik saatus mulle Tammsaare mõttekäiguga, mis kõlab 1934.aastal
avaldatud artiklis “Õnnelikest ja õnnetuist aegadest” järgmiselt:
“Me olime arvanud ülimaks
õnneks, kui eesti mehed ise ajaksid Eesti asju, sest meile näis, et eesti mees
on Eesti asju ajades sootuks eriline mees. Temal pidid olema mingisugused
erilised voorused, mis puudusid venelasel, sakslasel ja isegi rootslasel, kes
olid meid kordamööda meie üle valitsenud. /…/
Nõnda siis sündis, et kui
saavutasime riikliku iseseivuse ja eesti mees hakkas ajama Eesti asju, siis
pettusime temas. Meie leidsime, et temal puuduvad unistatud voorused, nagu
polekski ta õige mees. Tema tahaks, nagu iga teinegi, äri ajades saada
võimalikult suurt kasu ja tasuda võimalikult väikesi makse; tema näeks hea
meelega, et tema palka kõrgendataks ja tööd vähendataks; tema armastab
onupojapoliitikat; tema pistab vahetevahel käe riigi tasku; tema jätab oma
võlad maksmata ja teeb pankrotte; ta võltsib veksleid ja mõnikord süüdistatakse
teda isegi altkäemaksu võtmises; ta kujub intriige ja kasutab demagoogiat võimu
ahnitsedes; ta tõrvab ausaid ja lupjab autuid, kui seda nõuab isiklik või
parteikasu; ta on võimuahne, nii et iga parteiliige tunneb end liidrina, iga
ministeeriumi uksehoidja ministriabina; tal on üldse kõik omadused, mida oleme
näinud ja kuulnud olevat kõigil teistel võimukandjail. Aga niisugusena ei
kujutlenud keegi eesti meest, kui ta mõtles oma riigist.“ (Kogutud teosed, 17 kd, lk. 54)
Ehe Tammsaare! Kriitiline,
läbinägelik, mittte kunagi mitte kellelegi pugev. Me võiks Eesti ajalehtede
arvamustoimetused paariks kuuuks puhkusele saata, täites veerud Tammsaare
kunagiste tekstidega. Need on ikka veel päevakohased. Või on need taas
päevakohased?
Indrek Paas, kelle
kujunemislugu ongi suurteose sisuks, vaatas eesti meeste askeldusi osavõtmatult
pealt. See on „Tõe ja õiguse“ neljanda osa hoiatus. Viiendas osas Indrek
rehabiliteerib end, ta loob Vargamäele kodanikuühiskonna, pannes ümbruskonna
inimesed ühise kasu nimel koos tegutsema, ta annab alternatiivi Tammsaare
esseisti kirjeldatud „eesti mehele“ – kasu- ja võimuahnele – kes oli riigiehitajana oma maine täis
teinud.
Mida võis sellel ajal teha
noor Andres? Vene-Jaapani sõjas kaduma läinud Vargamäe pärija? Aga äkki tuli ta kodumaale tagasi 1924.aasta
detsembrimässu ajal? Indrek kui pehmeloomuline intellektuaal pidanuks siis
ruumi tegema ühele alternatiiv, sellele kõige kohutavamale. Samale, mille
pärast me seniajani kõõksume verist sappi.
See ettepanek, teha „Tõe ja
õigusega“ midagi edasi, või teha midagi uut, kõlas neli aastat tagasi. Ma olen
mõtet veeretanud siia ja sinna, pannud selle lõplikult kõrvale ja siis jälle
välja kraaminud.
Aga Tammsaare on nende
kõhkluste ajal muutunud mulle aina lähedasemaks. Nüüd oleme sattunud imelisel moel
isegi ühte erakonda. Asjaolu, mille üle on ilkunud kõik, kel vähegi viitsimist.
See ei häiri mind. Me oleme Tammsaarega ühes parteis. Meil on
isegi initsiaalid samad – AH. Ja kopsuhäda on meil mõlemal, ja mõlemad oleme
eesti ajakirjanduses avaldanud tekste, esseedeks nimetatuid, mis on ümbritseva
suhtes õige kriitilised.
Isegi näidendi külmetavast
kuningast oleme mõlemad kirjutanud – temal on see Kuningas, minul on see
Poliitik, seesama, kelle lahkumist ei suuda keegi ära oodata.
Muidugi on erinevus rohkem
kui sarnasusi. Anton Hansen on suur kirjanik, mina pean veel kõvasti pingutama
selleni jõudmiseks. Ja suuruseni jõudmine pole üldsegi kindel.
Lööks õige käega, ei
püüdlekski, ei pingutaks…
Kuni satud lugema midagi
sellist: „Laura oli magama jäänud. Magades tundus naine armas, ilus, süütu,
habras ja mis peamine – oma. Nad olid mõlemad vahepeal vanemaks jäänud, aga ka
targemaks saanud, nad kuulusid kokku. Ta haaras kauni abikaasa kõvasti enda
tugevasse mehelikku embusesse ja uinus. Homme pidi väikeses kenas Läänemere
äärses riigis tulema taas kaunis päev. Rahvakillu jaoks kes oli pärinud
esiisade töökuse, rootslaste uhkuse, sakslaste täpsuse, juutide kavaluse ja
venelaste temperamendi. Olukord ei paistnudki enam nii lootusetu. Elada võis!”
See on Eesti kirjanduse
tähtteos“Diskreetne passioon” alapealkirjaga “Filosoofiline reality-romaan
elust banaanivabariigis”, mille autoriks on Urmas Espenberg. See oli selle
romaani viimane lõik.
Nii anti-Tammsaarelik kui
üldse võimalik.
Ma peaks ikkagi noore
Andrese valla päästma. Ta välja otsima suure maailma avarustest või Venemaa
põrgusügavustest.
Muidu läheb see meie
eneseimetluslik-enesehaletsejalik ühiskond omadega täitsa pekki.
tammsaare (mõtteline) jätkamine on tore, (stilistiline) järeletegemine - vist võimatu.
VastaKustutaa nagunii jätkame kõike, mida lugenud. aint stiil on heal juhul oma.
kirjuta siis, andrei. kui pikalt ähvardad, on raskem teha. ootused kasvavad.
Kõik kaovad ajaloo pöörisesse. Ainus mis on kindel, on surm. Põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa ka saama. Ei ole mõtet pidada end eriliseks.
VastaKustuta