Kusagil asjaolud, meil seisund

Hingematvalt huvitav ja samas õudne on vaadata seda, kuidas mureneb minu rahva enesepettuslik kujutluspilt eestlasest kui maailma kõige mõistlikumast, sallivamast, moraalsemast inimesest.

Kuidas kusagil ülekullatud, mõnes kohas aga murueidelt võetud samblamähises puusliku küljest murenevaid kildusid püütakse tagasi panna, võttes liimiks vahtu, mis iga järjekordse justkui üllatava, justkui arusaamatu juhtumi seletamise katses suunurkadesse ilmub: ei, need ei ole meie!, ei me ole kunagi olnud rassistid ega ksenofoobid, me oleme traditsioonide austajad, enesekeskses täiuses hõllandujad, me oleme metsarahvas, metsakohin on meie keel, metsakohin ei väljenda selle maailma, vastiku ja äraneetu, olemust.
Oh meid süütuid, äsja ürgjääst väljasulanuid.

Ilmselge on see, et kui keegi üritas põgenike maja põlema panna, siis on see liberaal-tolerastlike reeturite tegu, sest neil on vaja tõde kuulutaval haldjarahval suu kinni toppida, nemad otsivad ja loovad ettekäändeid muuta tummaks need, kes veel teavad ussisõnu.

Liigutav on vaadata üha kiiremini mõraneva puusliku jalamil seisva kena ja armsa inimese pingutusi kõnelda oma rahvaga sallivuse keeles. Ta ei ole ikka veel aru saanud, miks ta omal ajal sellesse ametisse kutsuti. Ta kutsuti võitlema vene okupatsiooniga, võitlema seda lõputut ja igavest võitlust, mis algas juba enne selle okupatsiooni algust, viis tuhat aastat tagasi, aga ei ole välistatud, et selle võitluse algus asetub vahetult mandri-jää sulamise järgsesse aega, sest meie targad, need kes pajatavad meile eestlasest ja tema ajast, õpetavad meile, et eestlane on alati ja igavesti olnud eestlane, ta oli seda juba tuhat aastat tagasi, sest seda tõendab Pada linnuse õuelt väljakaevamiste ajal leitud habemeajamisnuga, ja kui see on tõestus (milline jalustrabav sofism!) tuhande aasta eest elanud eestlase identsusest tänase eestlasega, siis muidugi näitab see habemeajamisnuga Pada linnuses elanud esivanema hingelistki vastavust eestlasega nagu ta kaunistab maailma AD 201..., ka tema, kauge esivanem, võitles tookord, tuhat aastat tagasi, vene okupatsiooniga, teadis ette Jakobsoni isamaakõnede sisu, prohvetlikult oli tema hing kistud veritsevaks haavaks seitsmesaja-aastase orjapõlve pärast, juba ta oli eurooplane, hüüdes noor-eestilikult, saagem neiks, kuid jäägem ka iseendiks!
Ning see, kes sellest aru ei saa, peab olema äraneetud selartlane, Brüsseli seeklite eest end mahamüünud ajaloovõltsija.
Aga too, kes selle hulluse üle naerab, sõimatakse eestlusele võõraks, usutaganejaks, reeturiks, vaenlaseks.

Eestlane elab väljaspool ajalugu, väljaspool aristootelliku loogikat, väljaspool kristlikku moraali.

Nii see armas inimene Kadriorus levitabki sallivuse mõtet, taipamata, et see pole see, kohe üldsegi pole see, mille pärast ta kunagi ametisse kutsuti.
Räägib oma rahvast mööda, räägib talle võõraid sõnu, mis siis, et räägib eesti keeles, võiks juba parem kohe rääkida inglise, saksa, hispaania, ladina või mis keeli ta oma õpetatuses veel kõik valdab, ja tulemus oleks sama, ei, tulemus vähemalt ei ärritaks tema rahvast, sest mis sa selle asemantilise mulaga ikka peale hakkad, ei see ärrita, ei see hammusta.

Mutantur omnia nos et mutamur illis.

Kõik (asjaolud) muutuvad ja meie muutume nendega.

Päh!


1 kommentaar:

  1. Nn "sallimatusest", st rassi-, rahvus- ja kultuurierinevuste paratamatusest, on kunagi eestikeeli vägagi asjalikke tasakaalukaid mõtteid avaldet. Siin need on:

    *

    Nagu USA kogemus integratsiooniga näitab, kestab erinevate kultuuride ja taustadega inimeste integreerimine terveid põlvkondi. Sada aastat pärast mustanahaliste ameeriklaste orjusest vabastamist istusid nende järeltuljad ikka bussis eraldi. Nelikümmend aastat kestnud riiklik integratsiooniprogramm on saavutanud palju, kuid enamus afro-ameeriklasi ikka ei tunne end valgesse ühiskonda integreerituna. Ka Põhja-Iirimaa kogemus näitab, et isegi siis, kui kõik teised näitajad – keel, kultuur, 300 aastat ühiseid kogemusi – on ühised, jäävad usulised erimeelsused ikka pinnale ja kokkupõrgete põhjustajaks. Tõeline integratsioon saab meilgi kestma mitu põlvkonda. Eeskätt aga tuleb üle sada lihtsameelsest arusaamast, et 1500 eestikeelse sõna oskamine ja lihtsustatud kodakondsus võrdub eduka integratsiooniga. Suhtumine riiki, töösse ja eriti seadustesse on eestlaste ja muulaste vahel liiga erinev, mida näitab ka kohutav kogukondlik vahe raskete kuritegude statistikas. Lootus, et mõne aastaga saab muulaskond hoopis teise, mitmesaja aasta vältel kujunenud kultuuri ja tsivilisatsiooni osaliseks, lihtsalt näitab, et ka teadus ja arukus ei suuda lühiajalistel poliitilistel eesmärkidel püstitet nõudmisi ratsionaalsuse suunas kallutada.

    (Toomas H. Ilves „Murrangujoonel: Samuel Huntingtoni tsivilatsioonide kokkupõrkest“, 1999)

    VastaKustuta