MÄLETAMINE JA SÜÜDISTAMINE

Minu vanaisa küüditati 1933.aastal Krasnojarski kraisse. See koht, kust ta küüditati, asus Tšitaa oblastis. Minu vanaisa isa oli Baikali-tagune kasakas. Vene kodusõjas oli ta võidelnud punaste poolel, aga ega see asjaolu teda kolhooside loomise ajal päästnud. Tal olid laut ja tall liiga suured, loomi oli nendes liiga palju, nõukogude võimu hinnangul liiga palju, ja nii temast tehtigi kulak. Krasnojarski krais elasid minu vanavanaisa, vanaisa ja vahepeal sündinud isa kuni Stalini surmani. Töötasid vasekaevanduses ja ootasid, millal neil lastakse tagasi koju minna. Nii läks kakskümmend aastat nende elust. Pagenduses. Nõukogude ajal ei tahtnud isa sellest üldse rääkida. Mina, tema poeg, ei teadnud sellest kõigest mitte midagi. Ma sain sellest kõigest teada alles siis kui ma olin täiskasvanud inimene. Ma saan aru, miks ta ei rääkinud. Lastele oli ohtlik selliseid asju usaldada, sest laps tahab ju kõike kohe edasi rääkida. Tahab koolis õpetajaga vaidlema hakata. Kui õpetaja kiidab ajalootunnis nõukogude võimu, siis laps võib ajada käe püsti ja öelda, aga mulle räägiti kodus hoopis teistsugust juttu! Hiljem isa ikkagi paaril korral mainis Krasnojarski pagendust. Seoses Teise maailmasõjaga. Ta meenutas, kuidas sõja ajal hakati pagendatud mehi võtma Punaarmesse, saadeti nad sakslaste vastu võitlema. Isa imestas sellest jutustades, et sõtta võetud mehed olid ikka endist viisi rahvavaenlased. Nende staatus ei muutunud. Ja rahvavaenlaste hulka kuulusid ka nende perekonnad. Sõja teisel poolel hakkasid sinna Krasnojarski küüditatute asulasse ilmuma uued inimesed, uued vaenlaste perekonnad. Seekord need, kelle mehed olid sõdinud sakslaste poolel, need olid Vlassovi armees olnud sõdurite perekonnad. Ühtede mehed sõdisid teiste meeste vastu, ühed olid justkui õigel poolel, teised olid justkui valel poolel, aga nende perekonnad oli ühteviisi rahvavaenlased. Selline kummaline loogika oli Stalinil. Kui seda saab üldse loogikaks nimetada. Aga mina imestasin isa juttu kuulates hoopis muud. Mina teadsin, et isa oli oma hinges Stalinile andeks andnud. Lihtsalt sellepärast, et Stalin võitis sakslasi. Mul on sellest väga raske aru saada. Küüditatute hulgast sõtta võetud meestest langesid paljud. See oli justkui vereohver. Vereohver mingi ühise asja nimel. Ma ei ole kindel, kas ma saan asjast õigesti aru, aga see vereohver justkui pesi elujäänute silmis puhtaks ka Stalini enda. Kui need mehed läksid Stalini käsul sakslaste vastu sõtta, siis oli see õige asi. Järelikult oli ka Stalin õige asja eest väljas. Vastasel juhul muutuks nende meeste vereohver mõttetuks. Minu elukaaslase perekonnas on oma küüditamiselugu ja valu. Evald Reier, tema vanaisa, viidi 1949.aastal Siberisse. Ametlikult oli põhjuseks see, et Evald pärines jõukate Viljandimaa talunike hulgast. Just seda pandi talle süüks. Kummalisel kombel ei viidud teda Siberisse mitte sellepärast, et ta oli sõja ajal Riias ilmunud ajalehe “Deutsche Zeitung in Ostland” kunstnik. Töötas saksa võimu ajal sakslaste ajalehes. Selle eest võinuks Stalini ajal ka maha lasta. Õnneks ei lastud. Evald Reier, kunstnikunimega Eia, viidi Siberisse. Koos oma naise Anniga. Viidi nagu kulakud. Mitte nagu vaenlase heaks töötanud kunstnik ja tema naine. Taas võib imestada Stalini võimu loogikat. Või siis ebaloogikat. Aga tolle 49.aasta küüditamise asja eest oli Reierite perekonda hoiatatud. Nad varjasid end Viljandis Ugala teatris. Lapsed olid neil maal vanemate juures, metsas peidus. Perekonna pärimuses on lugu sellest, et mingi hetk hakkas Anni koju kippuma, tahtis omaenda kodus ärgata. Nad läksid koju, oletadest, et oht on möödas. Aga ei olnud, nad võeti kinni. Viidi Siberisse, kus nad olid 1957.aastani. Lapsed, kaks poega, jäid Eestisse. Nad kasvasid siin üles, vanemateta. Perekonnapärimuses on üks valus seik. Nimelt andis Evaldi ja Anni üles naabripoiss. Väike laps, tollal võibolla viieaastane poisike, kellele küüditajad ütlesid, et kui Reierid peaks koju ilmuma, siis tuleb temal küüditajaate juurde lipata ja sellest teada anda. Mida see poiss tegigi. Nüüd ma jõuan selle loo hämmastava poole juurde. Evaldi poeg Rein, seesama mees, kes pidi üles kasvama vanemateta, sest naabripoiss oli tema vanemad üles andnud, on praegu selle ülesandjaga hea sõber. Käivad koos järve peal õngitsemas. Tegelikult on nad alati olnud head sõbrad. Ka pärast seda, kui Rein sai 1957.aastal Siberist tulnud vanematelt teada, kuidas need asjad tol hirmsal 49.aastal olid olnud. See on jällel üks andestamiselugu, väga teistsugune kui minu isa andestamine, aga ikkagi on seegi niisugune juhtum, kus ohver annab andeks sellele, kes on tema õnnetuses süüdi. Mõnedel inimestel on võime andeks anda. Kuna täna on kommunismi – ja natsismiohvrite mälestamise päev, siis nüüd võiks arvata, et ma tahan siin esineda üleskutsega anda andeks. Anda andeks neile, kes on kunagi saatnud toime kuritegusid. Ei, ma ei esine sellise üleskutsega. Ma ei saa siin teie ees seistes midagi niisugust öelda, sest mina ise olen väga halb andeksandja. Võibolla on minu isa Stalinile andeks andnud, aga mina ei ole. Ei saa ma ka aru, kuidas minu naise isa andestas oma vanemate ülesandjale. Mina poleks andnud. Tegelikult, ausalt öeldes, ma ei ole oma elus kellelegi midagi andeks andnud. Ma pean kõik meeles. Kõik. Oma elus juhtunud asjad, aga ka minu lähedaste elus juhtunud asjad. Ja ka eesti rahva ajaloos juhtunud asjad valmistavad mulle piina. Ma ei tea kuidas on teiega, aga mina ei suuda kuidagi leida õigustust Konstantin Pätsi tegevusele, kes kirjutas alla kõikidele paberitele, mis nõukogude võimumehed talle ette panid. 1939.aastal ja 1940.aastal. Ma ei näe siin mingeid pehmendavaid asjaolusid. Nagu ma ei näe ka mingit õigustust sellele, et Johan Laidoner, vägede ülemjuhataja, andis 17.juunil 1940.aastal käsu Kaitseliidu desarmeerimiseks. See juhtus nn Narva diktaadi ajal. Neli päeva hiljem toimus kommunistlik juunipööre. Relvad olid ära antud, vastuhakule ei saanud enam mõelda. Kui ma selle kõige peale mõtlen, siis ajab see mind hirmsasti vihale. Mulle on ikka ja jälle öeldud, et ärgu ma Pätsi ja Laidoneri arvustagu. Me ei teadvat, mis oli nende otsuste taga ja tegelikult polevat see üldse nii oluline, sest kõiges oli ikkagi süüdi Stalin ja Hitler, kes sõlmisid Molotov-Ribbetropi Pakti ja pärast seda algas Eesti Vabariigi hävitamine Leningradist tulnud Ždanovi juhtimisel. Päts ja Laidoner olevat olnud ainult ohvrid. Nii on õige mõelda, on mulle ikka ja jälle öeldud. Mina ei oska nii mõelda. Nagu ma ütlesin, ma olen väga halb andestaja. Ma ei anna iseendalegi mitte midagi andeks. Ja see teeb minu elu keeruliseks. Hästi keeruliseks, sest mind piinab kõik see, mis on juhtunud minu enda elus, mis on juhtunud mu lähedaste elus ja mis on juhtunud mu rahva elus. Ma olen Tartu ülikoolis õppinud ajalugu ja ma tean väga hästi, mis on juhtunud mu rahva elus. Eesti rahva. Sest minu ema on eestlane ja minu emakeel on eesti keel. Sellepärast ma ei saagi siinkohal esineda üleskutsega, et keegi teie hulgast annaks kellelegi midagi andeks. Küll aga tahaks ma arutleda ühe teise asja üle. Meie ühiskonnas kerkib aegajalt süüdlaste otsimise küsimus. Oli Eesti NSV, oli nõukogude okupatsioon. Selle okupatsiooni ajal tuli siia palju võõrast rahvast. Minu isa nende hulgas. Nüüd on võõrvõim läinud, aga need inimesed, kes selle võimu ajal siia saabusid, on jäänud. Minu isa taolised inimesed, kes näevad ajalugu teistmoodi kui näen mina. Või näeb minu elukaaslane, Evald Reieri lapselaps. Või hoopis teistmoodi kui seda näete teie. Teistmoodi kui eesti ühiskond. Ja selle erinevuse pärast on meil siin mõnikord suur tüli. Selle tüli lahenduseks on pakutud seda, et nendele võõrastele, mujalt tulnutele, tuleb muuta kohustuslikuks näha ajalugu samamoodi nagu seda näevad eestlased. Või siis suurem osa eestlastest. Ja veel usutakse meil mõnikord kollektiivset süüd. Stalinit ja Beriat enam kätte ei saa, NKVD ohvitsere, neid küüditajaid, ka ei saa, nad on juba kusagil teispoolsuses, me ei saa enam kätte kunagisi otsustajaid ja poliitika kujundajaid, kõiki, kes need õudused siin maal kunagi planeerisid ja läbi viisid, aga süüdlasi on vaja. Keegi peab olema süüdi. Ja siis tehaksegi minu isa-taolised inimesed süüdlasteks. Sest nad on võõrad ja nad näevad asju teistmoodi. Mind teeb selline süüdlaste otsimine ja leidmine väga murelikuks. Mure põhjus on selles, et ma tean omaenda elulise kogemuse põhjal, et kui sa kedagi süüdistad, siis tema hakkab süüdistama vastu. See on inimestevahelises läbikäimises kõige levinum tülitsemiseviis. Üks ütleb teisele, et too on milleski süüdi ja see teine ütleb vastu, et hoopis esimene on süüdi. Te nüüd võibolla mõtlete, et ma taha jutuks võtta, kuidas Eestis elavad venelased kipuvad eestlasi fašistlikus meelsuses süüdistama. Ei, jumala pärast, mitte sellest pole jutt. Asi on keerulisem ja samas ka lihtsam. Asi on nõukogude võimu kunagises ellujäämises ja kindlustumises. Nagu me teame, Eesti Vabariigi sünd sai võimalikuks tänu Tartu rahule. Nagu me teame, oli Eesti esimene riik maailmas, kes sõlmis rahu Nõukogude Venemaaga. Nagu me teame, tänu sellele rahule sai võimalikuks kommunistliku režiimi suhtlus välismaailmaga. Nagu me teame, vene enamlased kasutasid seda võimalust täiega, hakates Eesti kaudu viima Läände tsaarivalitsuse kulda ja kalliskive, kõike seda, mis neil õnnestus kokku röövida. Nagu me teame, selle eest osteti endale mitte ainult tarbekaupu või toitu vaid ka relvi. Ja sellega rahastati õõnestustegevust Lääne Euroopas. Eriti Saksamaal. Majandusajaloolane Jaak Valge oletab, et ainuüksi kulda veeti Eesti kaudu läände seitsesada tonni. Ja kui nüüd keegi ütleb, et tollane Eesti valitsus ja äriringkonnad ei teadnud sellest midagi, või et nad ei lõiganud selle pealt kasu, siis selline asi on ülimalt ebatõenäoline. Eesti Vabariigi vahendustegevus aitas nõukogude võimu kindlsstumisele kaasa. Stalini tõusule aitas kaasa. Kes küüditas minu vanaisa perekonna 1933.aastal Siberist Siberisse. Võibolla olid küüditajate käsutuses relvad ja autod, mis olid kunagi ostetud selle kulla eest, mis viidi läbi Eesti Vabariigi läände. Stockholmi, Kopenhaagenisse, Londonisse. Nii et kui minu isa võtaks süüdistada Eesti Vabariiki kommunistidele kaasaitamises tookord, kaugetel kahekümnendatel aastatel, siis minul ajaloolasena oleks väga keeruline talle vastu vaidelda. Sellepärast ma tahangi tänasel päeval, terrorirežiimide ohvrite mälestamispäeval, öelda meile kõigile, kui ei saa andeks anda, siis mis seal´s ikka, ärgem andkem. Kui jumala pärast, ärme hakka kedagi süüdistama meie õnnetustes. Ärme ütle neid nii lihtsalt üle huulte lipsavaid sõnu – aga mis nemad meiega tegid! NEMAD. Kui me seda väga pikalt ja aina uuesti ütleme, siis võib saabuda päev kui öeldakse vastu – aga mida TEIE meiega tegite? Pärast seda oleks meil siin Eestis kadunud kõik tõkked suure tüli puhkemise teelt. Niisiis, ärme anna andeks, aga ärme ka süüdista.

1 kommentaar:

  1. Mind vaevab väga mõte, et kui Laidoner ja Pitka oleksid Loodearmeed tõsiselt aidanud, oleks Peterburi langenud ja väga võimalikult ka bolševike võim. Aga ei aidanud, valged ei oleks ehk Eesti iseseisvust tunnistanud. Aga eestlasi oleks Eestis ilmselt tubli poolteist miljonit.

    VastaKustuta