Törts sõdurijuttu II

Kaitseväe suurõppus "Siil" läheneb. Jumal  tänatud! Pihkva oblastis harjutavad vene langevarjurid just praegu vastase lennuvälja hõvamist. Vastupidiselt kujunenud tavale naabreid õppustest teavitamata. Mistõttu Martin Hurt (Kaitseuuringute Keskuse asedirektor) pidas vajalikuks hoiatada, et niisugustest õppustest võib alata rünnak Baltimaade vastu.
Seega peaks meil käima vastuseks alaline suurõppus, permanentne "Siil", hoogtöö lauavirnade varumiseks, et saaks lüüa serviti.

Mina olen "Siilil" psy-ops ohvitser.
Seni olen olnud õppustel jalaväe rühmaülem, olen olnud pataljoni staabis luureohvitser, ja nüüd siis selline amet.

Ma ei tea, mis ma seal tegema hakkan, aga igaks juhuks koostan isiklikku väliraamatukogu. Põhiliseks teoseks on Mart Laari "Sügissõda." Innustav tekst sellest, kuidas meie vanavanavanaisad peksid 1939.aasta sügisel üle piiri tunginud Punaarmeed.

Tibladele antakse Laari raamatu esimeses osas vahvasti molli. Teose teise osaga pole autor veel välja tulnud, aga ma oletan, et seal kirjeldatakse Soome NSV reeturlikku käitumist. Kuidas Porkkalast startinud punakotkad käisid Tallinnat pommitamas. Uus reaalsus.

Oletame, et psy-ops ohvitseri üheks tööks on jälgida omade meeste meeleolu.
Mu vaimusilmas kangastuvad ühised istumised lõkke ümber, kus me arutame Laari "Sügissõda."
Ent siin on üks probleem. Nimelt tuleb eeldama seda, et reservväelaste hulgas on palju sisserändajate poegasid ja tsiviilokupante (Lauri Vahtre, tervitused!) Kas võib nende hulk ulatuda viiendikuni või lausa neljandikuni püssi alla kutsutavate meeste hulgast?
12 000 mehest võib olla kaks kuni kolm tuhat sisserändovitši-tsiviilokupanti.

Pärast seda, kui ma olen neile selgeks teinud Eesti Vabariigi teise iseseisvusaja vaimse hetkeseisu (Urmas Sutrop, tervitused!), ei jää mul järgmise sammuna üle muud, kui panna mehed kolonni ja viia nad Eesti Sõjaväepolitsei lähima üksuse juurde, kus me tõstame käed üles. Anname relvad ära. Palume end võtta sõjavangi.

Tsiviilokupant ei saa olla usaldusväärne reservist. Mõistate, tsivilistitolgused?
Ja siis muutub "Siili" üheks põhiliseks harjutusülesandeks suure hulga sõjavangide mentlemine.

Peaks aegsasti mõtlema, kas:
1) me jääme sõja lõpuni sõjavangilaagrisse
2) moodustada meist trahvikompaniid, andes meile võimaluse lunastada oma süü

Peaks aegsasti selle läbi arutama. Sõjajaloolase ja Afganistani veterani Igor Kopõtiniga. Ehk ka Yana Toomi poja Korneiga. Neid on palju, kellega seda arutada. Mu esimese suuurõppuse "Kindel Linn" ajal oli mu rühmas vene keelt kõnelenud inimesi lausa kolmandik. Huvitav, kus nad nüüd on ja mis on neist saanud?

Kui meie - sisserändajate pojad - sõjavangilaagris sitsime, võiks meile tulla loenguid pidama minu lemmikpoliitik Jürgen Ligi.
Ta jääb igavesti mu mällu nii nagu ta 2005.aastal oli jutusaates "Unetus", milles ta propageeris palgaarmeed. Tookord olid saates ka mingid vene keelt kõnelenud jorsid, kes kiitsid Pihkva dessantdiviisi (sedasama, mille pärast Martin Hurt on ärevil), öeldes, et see sõidab Eestist üle kordagi komistamata.
Kaitseminister Ligi laskis neil rahulikult rääkida. Ei reageerinud. Käitus nagu vene jorsside fellaator.
(Näib nii, et teda jätkub ainult noore Ossonovski korralekutsumiseks.)
Jah, ta võiks esineda sisserändovitšide sõjavangilaagris. Pärast seda moodustame juba ise vabatahtlikult trahvikompaniid ja läheme rindele.
Keegi peab ju härra Ligit kaitsma.
Kõiki neid ülespumbatud lihaste või ettesöödud kõhtudega jobusid, kes poseerivad lahingumasinate või Kaitseväe Lahingukooli sildi taustal.
Selline on plaan. Või on kellelgi midagi paremat välja pakkuda?