Sisuks on teadagi Teise maailmasõja eelviimase aasta sündmused Eesti territooriumil.
Filmi esimene pool on pühendatud Eesti Leegioni poistele, kes saavad filmi keskpaigas kõik surma. Need teie hulgast, kes on näinud või lugenud Tiit Aleksejevi näidendit "Leegionärid", võiksid lähtuda kasvõi seal kirjeldatust.
Avinurme lahingus 1944 põrkasid Sinimägede alt taanduvad eesti sõdurid kokku pealetungiva Punaarmeega, mille koosseisus olid samuti eesti sõdurid, polkovnik Trankmanni juhtimisel.
See oli otseselt vennatapusõda. Filmis saavad leegionärid surma. Nüüd algab Eesti Laskurkorpuse meeste süžeeliin. Seda, kas ka nemad saavad kõik surma, näiteks Sõrve säärel, ma ausalt öeldes ei tea. Võibolla saavadki. Oleks loogiline - filmi sisuks on ühe põlvkonna häving suure sõja keerises.
See on üdini sõjavastane film.
Aga see ei päästa meid AD 2015. aasta kevad-talvel ühest suurest ja kurnavast propagandalahingust, mis hakkab ilmselt grotesksel moel sarnanema sellega, mis juhtus natuke enam kui 70 aastat tagasi.
Vastane on suurem ja tugevam, tal on märksa rohkem kahureid-reaktiivmiinipildujaid. Propagandistlikke, esialgu.
Asja selgitamiseks 1977. aastal kogu Lääne-Saksamaad vapustanud mängufilm "Steiner. Das Eiserne Kreuz", mille sisuks on hästi lühidalt kahe mehe konflikt 1943. aastal Idarindel. On hea mees (veebel Steiner) ja paha mees (hauptmann Stransky). Paha mees tahab saada iga hinna eest raudristi ordenit, ning on valmis selle nimel hukutama omaenda mehed. Mis lõpuks juhtubki. Vaataja lahkub kinost teadmisega, et sõda on lõputu õudus ning kaabakatest ohvitserid on omadele suuremad vaenlased kui sealpool olevad punaarmeelased.
"Steiner" oli 70-tel aastatel Lääne-Saksamaal suurim kassahitt. Ent see oli tähelepanuväärne veel ühel põhjusel: see oli saksa filmitööstuses esmakordne juhtum, kus sõjasündmusi ei näidatud mitte Läänerindel või Põhja-Aafrikas rulluvatena, vaid sellel rindel, kus sakslased kaotasid kõige enam inimelusid ja kus nad lõpuks ka sõja kaotasid - Idarindel. Enne "Steinerit" oli see olnud tabuteema.
Esimene Lääne-Saksa Idarinde-aineline film pälvis tähelepanu ka Nõukogude Liidus. Ei, loomulikult seda ei saanud siin vaadata. Kuid sellest sai lugeda.
Ma olin seitsmenda klassi poiss, kui ma avastasin tollases Rahva Hääles artikli (see oli tõlgitud Pravdast), milles siunati Lääne-Saksamaal pead tõstvat revanšismi. See oli tollasest Saksa LV-st kirjutades üks põhiteemasid. Ent tolles artiklis sõimati konkreetselt ühte tendenstlikku ja sõda ülistavat filmi, mille lõpukaadrites võib näha fašistlikku allohvitseri, kedagi Steineirt, kes vehib nõukogude trofee-automaadiga ja karjub oma meestele "tulge, ma näitan teile, kuskohas kasvavad raudristid!"
Mis ma tahan öelda? "1944" eslinastuse järel juhtub seesama, mis omal ajal juhtus Pravda veergudel mängufilmiga "Steiner", ainult et seekord juhtub see sajakordse intensiivsusega.
Vene propagnda hakkab rääkima umbes sellist juttu:
Ukrainas on tegutsemas "NATO leegion", läänes kirjutatakse Teise maailmasõja ajalugu Venemaa kahjuks ümber, Auschwitzi koonduslaagri väravate avamise juubelile ei kutsutud Venemaa presidenti ja nüüd siis, olge lahked!, on väikeses, kuid seda õelamas Eestis valmis vorbitud film, kus heroiseeeritakse SS-lasi.
Kui keegi ütleb, et väärika vastuse sepitsemine on psühholoogilise kaitse spetsialisti Ilmar Raagi õlul, siis andke andeks - see on talle sama jõukohane, kui oli veebel Steineri õlule pandud ülesanne peatada Punaarmee tankide laviin.
Elmo Nüganeni filmi esilinastus on 20.veebruaril. Võibolla paneks selle filmi siiski riiulile, paremaid aegasid ootama?
Ma arvan, et ei juhtu suurt midagi erilist, Venemaa ei tõmble eriti. Ja üks viga on selles arutluses veel: praegune Venemaa on kordades nõrgem riik kui N.Liit 1949 -- 1979. N.Liit oli ka päriselt USAga võrreldav monstrum, tugev ja mis veel hullem, reaalselt ohtlik, ettearavamatu. Praegune Venemaa on pindaalalt suur kuid siiski üpris keskpärane riik. Mitte nõrk aga lihtsalt loomult keskpärasevõitu eesotsas kavala, imago poolest efektse kuid siiski üpris keskpärase juhiga.
VastaKustuta