RÖÖKIV ÕNNETUNNE

Viimased paar päeva olen Delfit avades komistanud üleskutsele, kus keegi hea inimene tunneb “röökivat vajadust” suhelda venelastega. Kuna seda eksponeeritakse nii nähtaval kohal, siis ilmselt on Delfi toimetusel samasugune vajadus.

http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/lugeja-mul-on-rookiv-vajadus-kuulda-toredate-eesti-venelaste-kaest-et-neile-meeldib-siin-elada-ja-nad-on-meiega-solidaarsed.d?id=70179865

Hingekarje võtmelõik on järgmine:

sest mul on röökiv vajadus kuulda mõne hea ning toreda vene rahvusest inimese suust, et talle meeldib siin elada, et ta on tänulik selle eest, mida see riik talle pakkunud on ning tänulik selle maa põliselanikele selle eest, et tegelikult pole teda kunagi tema rahvuse pärast diskrimineeritud.

Mhm.

Raamatus “Sillamäe passioon” on mul peatükk “Astma”, kus ma kirjeldan seda, milline oli elu väiksel astmaatikul kaugetel 70-tel aastatel. Sillamäe linnas.

Tulenevalt nõukogude võimu nn tervishoiupoliitikast polnud ma mitte astmaatik vaid ülemiste hingamisteede katarriga kimpus olev laps.

Ma olin ametlikult terve. Sillamäe arstide arvates.

Et läheb üle. Tahtejõuline pidi olema.

Ja kuni ma ootasin, millal “üle läheb”, pidin ma täies mahus kaasa tegema kogu sõjalispatriootilis-sportliku programmi, mida nõukogude kasvatussüsteem nõudis.

Krossijooksu näiteks, võideldes distantsi teisel poolel tundega, et ma köhin kopsud tükkidena välja. Iga kuradi kehalise tund oli piin. Ja tund peale seda, sest mul läks hingamise kordasaamisega aega.

Õpetajad aga vaatasid püüdlikult probleemist mööda.

Nii oli. Kirjutasin sellest.

Ja nüüd ma kohtan aegajalt inimesi, venekeelseid inimesi, kellel on “röökiv vajadus” kuulda, et tegelikult see polnud nii. Mõnel inimesel on vajadus kuulda, et nõukogude meditsiin oli nii kuradima eesrindlik. See on lihtsalt võimatu, et mul oli selline lapsepõlv, ütlevad nad. Ma laimavat mitte ainult nõukogude meditsiini vaid üldse kogu seda süsteemi. Mis tegi ometigi nii palju inimeste õnne nimel.  

Mult oodatakse tegeliku kogemuse revideerimist. Tunnistust, et kõik oli hoopis teisiti.

Eks me kõik tahaks kuulda mõnikord kedagi tunnistamas midagi sellist, mis on vastuolus tolle inimese kogemusega ent vastab küsija ootusele.

Perevägivallatsejate puhul on see tavaline. Lööb eluksaaslasel silma siniseks ja siis tahab kuulda, et oi!, kallim, nii hea oli! Ja kui ei olnudki, siis eks ma ise olin selles süüdi. Ärritasin sind, mu musirullike. Tahad, löö veel kord!

Samamoodi võiks öelda, et endistel haridusministritel Tõnis Lukasel ja Jaak Aaviksool on “röökiv vajadus” kuulda, kuidas Eestis venekeelsed koolid on vaimustuses mudelist 60:40 – see on õppekeelte vahekord, 60 prossa ainetest olgu eesti keeles õpetatud.

Te olete sellest kuulnud? Isegi Ossinovski on ka sellest rääkinud. Suhteliselt leebes toonis. Pälvides mõnede arvates juba sildistamise “uus Elsa Gretškina.” (see oli ENSV haridusminister, kes tegeles eesti koolide venestamisega.) 

Rahvavaenlane Yana Toom sai eurovalimistel 25 000 häält puhtalt selle pealt, et ta on vaidlustanud selle süsteemi.

Toom, kes ei saanud oma valimikampaania läbiviimiseks Keskerakonnalt mingit toetust. Lihtsalt kogus need hääled kokku.

“Kallis doktor Watson, millise järelduse te sellest teete?”, küsis Holmes piipu süüdates.

“Eee…, et venelased on vaimustuses koolireformist?”

“Kulla Watson! Me saame siit teha täpselt VASTUPIDISE järelduse. See näitab seda, kui suur on tegelikult venekeelsete lapsevanemate vastuseis sellele reformile.”

Hea küll. Las detektiivid istuvad kamina ees ja arendavad deduktiivset meetodit.  

Me vaatame nüüd veel kord Delfis lugeda olevat karje seda lauset: et ta on tänulik selle eest, mida see riik talle pakkunud on ning tänulik selle maa põliselanikele selle eest, et tegelikult pole teda kunagi tema rahvuse pärast diskrimineeritud.”

Eee?

Ma ei tea, kes on teksti autor. Ja millise tähenduse paneb ta mõistesse “diskrimineerimine.”

Teeks eksperimendi. Ma virutan talle täiega jalaga munadesse ning jään ootama, et ta veab näo naerule ja ütleb: “tänan teid südamest! Nii hea oli!”

Eestlaste omapära on see, et nad usuvad nagu oleks siin elavad venelased puha masohhistid.

Mida tugevamalt venelasele kubemesse antakse, seda suurem rahulolu neid tabab.

Alates 1994.aastast, kui teatati “tsiviilokupatsiooni” mõistest, muutes kõik siinsed venekeelsed tsiviilokupantideks.

Kanduge tagasi kahekümne aasta tagusesse aega. Kas võis tänavatel näha õnnest nutvaid venelasi, kes väljndasid röökiva vaimustusega oma  ülekeevaid tundeid – lõpuks ometi oli selgunud nende staatus. Aitäh selle eest!

Pärast seda algas võidukas integratsiooniprogramm.

Mille vaieldamatu kroon on teispäevane ETV saade “Vabariigi kodanikud.”

http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/vabariigi_kodanikud/saated/7ec05dbe-dfa3-4b2d-8af4-241a9fa76d3f 

Eriti kõik see, mida rääksid lugupeetud Agu Uudelepp ja Raul Rebane.

Ma ei suuda edasi kirjutada, minu vaimustusest värisevad näpud ei taba enam klaviatuuri…