Tarandi, Jürgen Ligi ja paljude teiste postitustes arutatud Riigikogu
kvaliteedi üle (kes seal olla võiks ja mis tingimustel) või mis juhtub
siis, kui kui meil tulebki lordide koda.
Partekaaslane Tammsaare kirjutas antud probleemist põhjalikult ja mu
meelest ammendavalt juba
1934.aastal artiklis “Õnnelikest ja õnnetuist aegadest”:
“Me olime arvanud ülimaks õnneks, kui eesti mehed ise ajaksid Eesti
asju, sest meile näis, et eesti mees on Eesti asju ajades sootuks
eriline mees. Temal pidid olema mingisugused erilised voorused, mis
puudusid venelasel, sakslasel ja isegi rootslasel, kes olid meid
kordamööda meie üle valitsenud. /…/
Nõnda siis sündis, et kui saavutasime riikliku iseseivuse ja eesti
mees hakkas ajama Eesti asju, siis pettusime temas. Meie leidsime, et
temal puuduvad unistatud voorused, nagu polekski ta õige mees. Tema
tahaks, nagu iga teinegi, äri ajades saada võimalikult suurt kasu ja
tasuda võimalikult väikesi makse; tema näeks hea meelega, et tema
palka kõrgendataks ja tööd vähendataks; tema armastab
onupojapoliitikat; tema pistab vahetevahel käe riigi tasku; tema jätab
oma võlad maksmata ja teeb pankrotte; ta võltsib veksleid ja mõnikord
süüdistatakse teda isegi altkäemaksu võtmises; ta kujub intriige ja
kasutab demagoogiat võimu ahnitsedes; ta tõrvab ausaid ja lupjab
autuid, kui seda nõuab isiklik või parteikasu; ta on võimuahne, nii et
iga parteiliige tunneb end liidrina, iga ministeeriumi uksehoidja
ministriabina; tal on üldse kõik omadused, mida oleme näinud ja
kuulnud olevat kõigil teistel võimukandjail. Aga niisugusena ei
kujutlenud keegi eesti meest, kui ta mõtles oma riigist. (Kogutud
teosed, 17 kd, lk 54)
On kellelgi klassiku sõnadele veel midagi lisada? Klassik, muuseas,
räägib vaid eesti meestest. Naistele tal justkui pretensioone pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar