PÖFF viiib mõtted filmimaailma!
Filmisoovitus
Reformierakonna klakööridele.
Tegelikult peaks kõik seda linateost vaatama. Seda
pole PÖFFi kavas (vist pole olnudki kunagi), aga meil on olemas youtube.
Tegemist on filmiga, mille pealkiri tuleks
tõlkida “Elurong.”
Originaalis “Train de vie”.
Prantsuskeelne, nagu isegi mõistate.
Kuna 2018.aastaks, kui EL-I eesistumine on meie
privileeg, tuleb meil leida tuhatkond ametnikku, kes valdavad prantsuse keelt
keskmiselt ja üle selle, siis kusagilt võiks ju õppimist alustada.
See on poliitkorrektsusele mitte lihtsalt
sülitav vaid suisa krae vahele kusev film, millega sai 1998.aastal hakkama üks
Rumeenia päritolu filmimees Radu Mihaileanu.
Sisu:
nimetamata riik Ida-Euroopas aastal 1939. Ilmselt Poola.
Juudi asula (shtetl jidišis) ullikene lippab
kabuhirmus läbi metsa, jõuab kodukülla ja kisendab “ma nägin, ma nägin!”
Mis ta nägi? Ta nägi kuidas naaberkülas panid
natsid kõik juudid rongi peale ja viisid pagan teab kuhu.
Koguneb tarkade nõukogude, arutama küsimust, et
mis me nüüd teeme?
Hüva nõu ei tule kuskilt.
Kuni taas ullikene ütleb, et aga teeme nii, et
istume rongi ja deporteerime iseennast. Lähme tõotatud maale.
Võtab aega, enne kui targad hoomavad, mida loll
ütles.
Et see ongi geniaalne plaan: hankida rong,
õpetada küla noored mehed (sobivad) mängima saksa sõdureid, leida rongile
komandandiks sobiv tüüp (leitakse! – küla “suurärimees” Mordechai) ja tsuhh-tsuhh-tsuhh
otse Palestiinasse.
Film on pöörane road-movie, kus on kohutavalt
naljakaid stseene.
Kuidas nad tee peal kõik takistused ületavad, ehtsad
sakslased ära hanitavad.
1:17:26 kohtub rong Saksa autokolonniga, mis
deporteerib mustlasi kusagile mahalaskmiskohta. Ohvitser tabab ära, et miski on
selle juute deporteeriva rongiga
valesti. Paneb püstoli “Hauptmann” Mordecahi meelekohta. Ja siis selgub, et
needki on tegelikult vale-sakslased, et üks mustlas-tabor on tulnud samale
mõttele – ka nemad deporteerivad isennast. Järgneb kahe “saksa ohvitseri” (nad
on rolli sisse elanud!) äge tüli küsimuses, et kes on selle idee ainuomanik.
Jah, poliitkorrrektsus saab selles filmis peksa.
Igas asendis.
Aga lähme filmi algusesse tagasi.
Mõistate isegi, et rong on allegooria. See on
ühiskond, see on riik, mis peab toimetama oma kodanikud õnnemaale (vbl viie
rikkama riigi hulka?)
On ühiskondlik kokkulepe, kuidas see peaks kõik
toimima. Kellel on milline roll. Kes hangib mida. Kes õmbleb liba-sõduritele
univormid. Kes õpetab jidišit kõnelevad poisid rääkima saksa kirjakeeles,
perfektselt karjuma “Jawohl, mein Führer!” (pööraselt naljakas, sest jidišis
puudub “ü” täht)
Shtetli elanikud koguvad raha rongi ostmiseks.
Vt. 15:30 minutil.
Leitakse pigem vrakki meenutav rong, mida
hakatakse ühiste jõududega üles kõpitsema (teevad vist “euroremonti”). Vt.
20:38 minutil.
Leitakse kassiir-finantsist, kes rahaga
toimetab.
Toimetab jah, väga toimetab.
Mingi hetk hakkab kassiir ette kujutama, et ta
on küla kõige-kõige tähtsam mees, universumi naba. (Ma kahtlustan, et ta on
mõni majandusteadlane, kas ka Tartus õppinud, ei tea)
Iga kord, kui talt tullakse raha küsima mingi
järjekordse vajaliku asja jaoks, karjatab ta dramaatiliselt, et ega raha puu
otsas kasva!, ja et teda veel hauda aetakse selle alalise rahalunimisega. Ta
haarab isegi südamest, nagu üks tõeline “tuluminister”, kes peab tõrjuma “kuluministrite”
lähenemiskatseid. minutil.
Mistõttu shtetli targad võtavad “tuluministri” juurde minnes ikka arsti kaasa,
kes siis turgutab vaest meest pärast seda, kui ta on olnud sunnitud järjekordse
rahapataka välja andma.
Vt. 26:14 minutil.
Kurat, tahavad lokomotiivi rongi ette panna…!
Aga kust see raha võetakse, ah?!
Kusjuures kassiir ei küsi, et mis on üldse tema
kui kassiiri otstarve – et shtetl ehitab oma elu päästmiseks rongi, mis peab
nad kõige täiega hukatusest ära viima. Et siin pole küsimus praegu
tasakaalsutatud eelarves.
Saite aru?
Ma viskasin siia piisavalt vihjeid, et ka Reformierakonna
klaköörid peaks aru saama, millest see mõistujutt on.
Kui ei saanud, siis ma seletan uuesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar